Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vilja Kiisler: Arstid teevad õdedele karuteene
Sellal kui õpetajate streigi suhtes valitses ühiskonnas üldiselt mõistev ja toetav suhtumine maailmavaatest ja parteilisest kuuluvusest hoolimata, siis arstide-õdede streigi suhtes seda eeldada ei ole.
Põhjus lihtne: arstide hääl on valjem, aga nende palk on niigi kaks Eesti keskmist. Peale selle on ebamugavused, mida meditsiinitöötajate streik põhjustada võivad, hulga valusamad.
Õdede küsitav palgatõus on kaks korda suurem kui arstidel, 40 protsenti, aga nende häält ei ole eriti kuulda. Ei ole olnud ka eelmistel kordadel, kui streik on õhus olnud.
Õdedel puudub tuntud kõneisik, kes argumenteerida mõistaks ja meedia turmtule all seista sooviks. Arstid saavad rohkem sõna ja nende esindusorganisatsioon on märksa tugevam. Üleüldse ei ole kuulda hooldajate seisukohti, kuigi nimelt nende olukord on kõige trööstitum: napilt viiesajaeurose palgaga võrreldes tundub isegi paljukõneldud õpetaja palk viisakas.
Samas on õde ja hooldaja patsiendile sageli lähemal kui tohter. See, kes haiglas või hooldusasutuses viibib, on päevast päeva ikka õe või hooldaja hoole all, arsti näeb ta ehk korra nädalas. Hea, kui siis korragi jutu peale saab. Statsionaarse tõbise turvatunne ja heaolu sõltub peamiselt just neist, kes seda kõige pisemat palka saavad.
Sellepärast on kahju, kui mittemõistmine arstide nõudmiste suhtes laieneb ka õdedele-hooldajatele. Senimaani on arstide kõvem hääl õdedele ja hooldajatele paraku karuteene teinud.
Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler