Tööandja välismaal töötamise kogemust alati ei hinda

Tööandja silmis on välismaal töötamise kogemus väärtuslik ainult siis, kui inimene suudab omandatud kogemusi mõtestada ja Eestis rakendada.

Tööotsijate palgasoovide võrdlus justkui kinnitaks üldist arusaama, et välismaine töökogemus on kasulik – palgasoovi erinevus üksnes Eestis töötanutega võrreldes ulatub ligikaudu 20%ni.

Samas on just kõrgem palgasoov üks tööandjate poolt märgitavaid probleeme välismaise töökogemusega kandidaatide töölevõtmisel. Sageli ei ole Eesti ettevõtja nii rikas, et rahvusvahelisel tööturul pakutava palgaga konkureerida, ja tööotsijal jääb kodumaine töökoht saamata.

Seega võib välismaalt tagasi tulles raske olla sobivat tööd leida, ja seda mitte üksnes palgasoovi tõttu. Välismaal töötades on inimene omandanud uusi kogemusi, kuid Eestiga seotu on ununenud või ei ole enam ajakohane.

Kui välismaale tööle minemise ajendiks on olnud suurem palk, siis on mindud ka madalamat kvalifikatsiooni nõudvale tööle ja erialased oskused ei ole edasi arenenud. Heal juhul on need jäänud samale tasemele, halvemal juhul aga teinud vähikäiku.

Seega on tööandja uudishimulik suhtumine välismaisesse töökogemusse igati asjakohane ja seda ka positiivsena näiva  välismaise karjääri korral. Ilus ametinimetus rahvusvahelises korporatsioonis ei taga hakkamasaamist Eesti oludes, sest suurtelt turgudelt tulija ei pruugi kohane Eesti ärimudeliga.

Välismaal töötamise kogemuse mõju inimesele sõltub suuresti vanusest ja vastutuse määrast. Kui minnakse 35aastaselt ning koju jäävad kaks last ja külm korter, siis märgatakse teisi asju võrreldes noorega, kes läheb eelkõige maailma avastama, mitte elatist teenima.  Üks läheb end harima ja silmaringi avardama, teine peab täiskasvanud inimesena leiva lauale tooma. Üks märkab, kui palju peab tööd tegema, teine saab teada, et raha saab teenida ka väiksema hulga tööga.

Tööandja hindab eelkõige võimet kogemusi loovalt kasutada.