Advokaate peaks olema rohkem

Sugugi mitte. Eestis on ca 200 kohtunikku, 200 advokaati ja 165 prokuröri. Et kohtumõistmine ladusalt kulgeks, oleks vaja neli korda rohkem advokaate kui kohtunikke, s.o 800 advokaati.

Huvitav on kantsler Mihkel Oviiri USA praktikast juhinduv seisukoht, et iga õigusteaduskonna lõpetanu saaks automaatselt ka advokaadi kutse. Tegelikult võtab ka Eesti advokatuur uusi liikmeid vastu väga avatult ja pole sugugi raske juba aasta pärast ülikooli lõpetamist saada vandeadvokaadi abiks või vanemabiks.

Kriminaalasja puhul võib mitteadvokaat kohtus kaitset osutada uurija või kohtu loal. Ma ei jaga seda seisukohta, sest kohtus peavad esinema professionaalid.

Tõele au andes võivad tsiviilasjades juba praegu esineda kaitsjad nimetuse all «kodanikust kaitsja», kuid ma tõesti ei kiida seda heaks. Eriti palju selliseid võimalusi praktikas ei kasutata.

Advokaat on advokatuuriseaduse järgi kutsetegevusega seoses kaitstud. Teine asi on see, kui advokaati kuulatakse üle mingi muu tegevusega seoses. Kutsetegevusega ühenduses ei saa nõuda dokumente, mis võib-olla isegi asjasse ei puutu ja häirivad advokaadi teiste klientide privaatsust.

Riigi poolt kaitse määramine tuleneb kriminaalmenetlust sätestavast seadustikust. Praeguse määratud kaitse korraldust tuleb muuta, sest riigil pole nii palju raha. Ühelt poolt peavad advokaadid seda raha väheseks, sest suureneb määratud kaitsele ettenähtud tundide arv, teisalt on riigi jaoks seda raha liiga palju. Oleme ummikteel, kus mõlemad pooled on rahulolematud.

Üks võimalus, mille on advokaadid ise välja pakkunud ja millel ma näen perspektiivi, on teha mõned spetsialiseeritud bürood, mis tegelevadki määratud kaitsega.

Tuleb tunnistada, et meie riigile käivad need demokraatlikud kohustused, mida ta peab määratud kaitsjana osutama, kergelt üle jõu. Järgmise aasta eelarves on määratud kaitse jaoks ette nähtud 10,4 miljonit krooni ja praeguse seisu juures on praktiliselt võimatu sellele midagi lisada. Peame selle rahaga hakkama saada.

Jälle tulen tagasi spetsialiseeritud büroode loomise juurde, mis peaksid selle ülesande lahendama.

Jah, loomulikult on seda arvestatud. Juba sel aastal eraldati valitsuse reservfondist paarsada tuhat krooni tsiviil- ja haldusasjade jaoks. Tehniliselt näeb see välja nii, et määratud kaitse raha makstakse välja kohtuniku poolt vastavalt advokaadi tundide arvule.

Loomulikult ei kannata 55 krooni välja võrdlust tuhande krooniga. Mul oli tõsine plaan riigieelarve koostamisel tõsta tunnitasu sajale kroonile.

See olekski juhtunud, aga praegu poleks see võimalik, sest nii saaks raha juba poole aasta pärast otsa. Probleem on selles, et ka tundide arv kasvab. Nüüd saab kaitsja osaleda menetluses varem, kui kaitsealune võetakse kriminaalvastutusele. See suurendab tundide arvu ja vähendab kokkuvõttes raha.

Sõltub honoraride määrast ja ka soodustused sõltuvad mitmest asjaolust. Kui advokaadibürooga on sõlmitud pikaajaline leping, siis tehakse riigiasutusele soodustusi nagu teistelegi pikaajalistele klientidele.

Kui advokaadi tund maksab üle tuhande krooni, peab riik ka selle raha maksma. Valikukriteerium on, mis on kasulikum: kas advokaati mitte võtta, kaotada kohtuprotsess ja miljoneid kroone või kulutada paarkümmend tuhat krooni advokaadile ja võita protsess.

Meil pole oma advokaadibüroosid, aga on välja kujunenud advokaadid, kellega me tihedamat koostööd teeme.

Meie töötajad on spetsialiseerunud teistele aladele, kohtus on nad küll käinud esindamas ministeeriumi, kuid siiski on kohus omaette maailm, kuhu pole võimalik eelneva ettevalmistuseta minna. Meil on hea koostöö Jüri Raidlaga tema omanimelisest advokaadibüroost, on koostöö Andres Hallmägiga Hetast.

Juhtusin tõepoolest kunagi kaitsma kantsler Mihkel Oviiri, kelle vastu esitas hagi ministeeriumis vanglatega tegelenud Peeter Kiviloo. Me võitsime selle kohtuprotsessi, aga see on edasi kaevatud ringkonnakohtusse. Siis tuleb minu asemel ilmselt teine advokaat leida, ministrina ei saa ma oma head kolleegi kaitsta.

See oleks tavaline advokaadibüroo, millel oleks riigiga sõlmitud leping. Riik kindlustab talle ruumid, büroovahendid, kirjanduse. Ta saab hoida selles mõttes raha kokku, et neile advokaatidele makstakse küll 55 krooni tunnist, kuid sealt ei peaks enam maksma makse bürookuludeks jne.

Ilmselt jääb talle võimalus teha kaitset ka teistel alustel, aga põhienergia peab kuluma määratud kaitsele. Selle idee teostumine sõltub õigusabi seadusest, mis ehk järgmise aasta alguses jõuab riigikogusse.

Ka see probleem sõltub õigusabi seadusest. Kuidas ühendada kaht asja: ühelt poolt tagada õigusabi kättesaadavus ja teisalt selle kvaliteet.

Kui lubada kõikidel hakata õigusabi osutama, viib see nurgaadvokaatide plahvatusliku kasvuni. See on keskne küsimus õigusabi seaduse koostamisel. Ootame selle seaduse ära.