Petmine pole patt

Olen juba mõnda aega mõelnud, et töö reporterina, kuigi mainekas majanduslehes Äripäev, on mind ära tüüdanud. Tahaks midagi luua, minu ajud vajavad efektiivsemat rakendust. Seepärast kutsusin ühe hea sõbra lõunale, et mõelda -- sest kaks pead on ikka kaks pead -- mida teha?

Esiteks, palgatöölisena jätkata ei viitsi, tunnistasin vestluspartnerile otsekoheselt. Paljud eksajakirjanikud korraldavad igasuguseid suhteid, aga mina pole päris kindel, kas mulle teiste magamistubade üksikasjadega kursisolek ja nende serveerimine laiemale avalikkusele ikka sobib.

Sõber pakkus välja, et noh, kas kindlustus, millest ma ühtteist kirjutanud olen, midagi ei paku. Ja siis torkas pähe, et pakub. Sõber on mul üks igavene geniaalne vend ja me otsustasime pärast kõigi asjaolude kaalumist teha oma firma -- Janek & Co Kindlustuspettuse AS.

Äriidee, mis on iga eduka firma nurgakivi, oli järgmine: alustuseks ostan mina kokku autoromulatest avariilisi suhteliselt uusi autosid; sõber ajab paberid korda ja sõlmib kindlustuspoliisid; koos lavastame õnnetusi ja koos kasseerime kindlustusseltsilt raha sisse.

Loomulikult ei välista me võimalust, et kõik meie püüdlikult korraldatud asjad läbi ei lähe ja pettus avastatakse, kuid vähemalt kolmandik case'idest laheneb meie kasuks. Samas, kui pettus ka avastatakse, ei too see meile kaasa mingeid sekeldusi, sest Eesti Vabariik vastupidiselt lääneriikidele, kes meid istuma paneksid, meid sulideks ei pea.

Ja nii me saamegi rikkaks, sest petta ei ole patt. Kui me tublisti töötame, lükkame kolmkümmend-nelikümmend tuhat maksuvaba krooni iga kuu taskusse. Kindlustusseltsid on küll kurjad, aga nende hammas Janek & Co peale ei hakka.