Jõgevamaa kalurid pole eelisolukorras

Ajaleht Äripäev soovib oma 22. mai numbris ajakirjanik Hannes Tamme vahendusel ja kodanik Paul Lupkini initsiatiivil anda hinnangut ministri määrusele nr 30 13. maist 1996, millega muudeti ja täiendati keskkonnaministri määrust nr 6 15. jaanuarist 1996 «Kalapüügivahendite piirarvude kehtestamine kutselisel kalapüügil 1996. aastal». Artiklis on mitmeid faktivigu, tendentslikke käsitlusi ning asjatundmatust, mistõttu asi vajab selgitamist.

15. jaanuari 1996. aasta määrus nr 6, mis kehtestas kalapüügivahendite piirarvu kutselisel kalapüügil 1996. aastal, ei leidnud kõigi maavanemate poolt aktsepteerimist, mistõttu pärast ettepanekute ja protestide läbivaatamist määrust ka 13. mail 1996. aastal täiendati. Lisataotlused esitas ka Jõgeva maavanem Meelis Paavel oma kirjas nr 1-19/19 18. jaanuaril 1996. Kirjas protestitakse just seisevvõrkude jaotus.

15. jaanuari määruses nr 6 ei jagunenud seisevvõrkude hulk mitte nii, nagu artiklis toodud, vaid Ida-Virumaa 870, Jõgevamaa 540, Tartumaa 870 ja Põlvamaa 720.

13. mai määrusega nr 30 ei lisatud Jõgevamaale mitte 300, vaid 370 võrku, Ida-Virumaale 70, Tartumaale 70, Põlvamaa loobus 210 võrgust. Püüniste hulka suurendati vastavalt kaalutud võimalustele ja taotlustele kõigis maakondades: Saaremaale lisati 1500, Pärnumaale 1500, Hiiumaale 400, Harjumaale 600 võrguluba jne, mistõttu Jõgevamaa esiletõstmine määrusest loob eksitava pildi.

Jõgevamaal on mutniku ehk põhjanooda lubasid vaid neli, Ida-Virumaal ja Tartumaal kaheksa, lisaks kummalgi üks põhjanooda luba püügiks teaduslikel eesmärkidel. Pole raske tõestada, et Jõgevamaale on tehtud lubade jagamisel ülekohut. Tegemist ei ole enama kui elementaarse õigluse loomisega. See härra Lupkinit, kes esindab väikest kalurite rühma ega oma õigust kõnelda kõigi Peipsi kalurite nimel, häiribki.

Keskkonnaminister delegeeris maavanematele kutselise kalapüügi teostamise, mitte kalapüügivahendite piirarvude kehtestamise. Püügivahendite jaotamise maakonnas otsustavad maavanemad.

Püügivahendite piirarvude määramisel lähtutakse kalavarude tegelikust olukorrast, nende säästlikust kasutamisest, majandushuvidest, regionaalpoliitilistest kaalutlustest jne. Ühtlasi tugevdatakse pidevalt mereinspektsiooni tööd.

Peipsi kalurite seas ei ole ühtegi ministri onupoega ega muud sugulast. Pildiallkirjas väidetu ei ole tõene:

-- nimelt ei ole keegi kommentaare 13. mai määrusele küsinud; H. Tamme helistas keskkonnaministeeriumile alles 22. mail, kui kontakti otsis keskkonnaministeerium;

-- mingit eraldi määrust kodumaakonna hüvanguks ei ole minister alla kirjutanud.

Lõpetuseks, härra Hannes Tamme artiklis toodut ei ole raske ümber lükata, kuna tõe vastu on seal korduvalt eksitud. Loodame järjekordselt, et tõde ei ole nimme väänatud.