8. august 1996 kell 22:00

Ministril võimu ülearu

Sajaprotsendiliselt riigi omanduses oleva ASi Moe piiritusetehas nõukogu esimees vandeadvokaat Urmas Arumäe avaldab imestust selle üle, et valitsuseliikmetel pole muud teha, kui äriühingutes osalemisega oma pead vaevata. Neis äriühingutes, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile või kus riigi käes on otsustusõigus, võib ju nüüd paljudes valdkondades otsuse langetada üksnes minister kui valitsuse esindaja. Pealegi, kui valitsuse otsuse tulemusena riik kaotab oma varasema otsustusõiguse talle strateegiliselt tähtsates äriühingutes, võib valitsus otsuse teha ainult riigikogu eelneval nõusolekul.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Daimar Liiv peab seda seadusesätet väikeseks kõrvaleminekuks üldisest majanduselu juhtimise kontseptsioonist. Küsimusele, kas seaduse vastuvõtmise ajendiks oli mõne riigifirma nõukogu väär tegutsemine, vastab Liiv eitavalt. Samas toob ta siiski seaduseelnõu heakskiitmise põhjustena esile kaks asjaolu. Esiteks seadis ta kahtluse alla nõukogu liikmete kompetentsuse, ning teiseks, see seadus pidavat ära hoidma korruptsioonivõimalused.

Liiv viitas ka sellele, et riigifirmade nõukogudes prevaleerivad võimuloleva poliitilise koalitsiooni või erakonna esindajad.

Uus seadus aitavat tema meelest vältida poliitilisi otsuseid firmade juhtimises. «On raske eeldada, et nõukogu liikmete kahtlasele otsusele järgneks ka vastutus,» leiab õiguskomisjoni esimees. «Kui otsuse langetab poliitiliselt nähtav isik, antud juhul minister, siis tekib ka reaalne vastutus.»

Urmas Arumäe Daimar Liivi põhjendusi ei jaga, konstrueerides ühe võimaliku situatsiooni. Kujutame ette üht äriühingut, milles riigil on enamusotsustusõigus ehk 2/3 häältest ja mis on kantud riigile strateegiliselt tähtsate äriühingute nimekirja. Oletame, et äriühingul on majanduslikust kaalutlusest lähtuvalt vaja suurendada aktsiakapitali. Eraettevõtjad on valmis oma osa aktsiakapitalis proportsionaalselt suurendama, riigil aga selleks vahendeid ei ole.

Lähtuvalt riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadusest peab valitsus andma riigi esindajale, kelleks saab olla ainult minister, volituse äriühingu üldkoosolekul hääletamiseks. Et riigil raha aktsiakapitali suurendamiseks ei ole, väheneks riigi osalus ja riik kaotaks enamotsustusõiguse.

Valitsus peab nüüd pöörduma riigikogu poole, et too teeks otsuse riigi osaluse vähendamise kohta. Seejärel annab valitsus ministrile volituse, mille alusel minister äriühingu üldkoosolekul käe tõstab, kinnitades, et riik aktsiate märkimisest osa ei võta. On ilmne, et selline asjaajamine kujuneb äriühingute arengu takistuseks .

Arumäe juhib tähelepanu ka sellele, et äriseadustikuga ettenähtud äriühingute kolmetasandiline juhtimisstruktuur on uue seadusega paljudes küsimustes muudetud kahetasandiliseks: tegevjuhtkond--minister.

Urmas Arumäe meelest lähtub see seadusesäte kitsalt ametnike huvist ja nende olemasolu õigustamisest. Annab ju ministrilt nõusoleku saamine tööd paljudele ametnikele, sest vaevalt jõuab minister olla kursis kõigi äriühingutega, kus riik aktsiaid omab.

Daimar Liiv ütleb selle kommentaariks, et seadus on poliitiline otsus, mida võib poliitilistel põhjustel ka ümber vaadata. Asjaolu, et riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seadus on vastuolus äriseadustiku mõttega, peab riigikogu õiguskomisjoni esimees Eesti seadusandluses täiesti tavaliseks.

Hetkel kuum