Ralli-Almeraga kiirust kogumas

Kapoti alla vaadates jätab auto päris tavalise mulje. Kui Nissan Sunny GTi-l oli klapikambri kaas punaseks värvitud, siis Almera GTi juures oli sellest loobutud, mistõttu mootorile pilku visates ei saanud kuidagi aru, millega tegu. Küll aga sai 143 hj olemasolust aru gaasipedaalile surudes, sest hääl, mis mootorikatte alt kostis, kummutas vähimadki kahtlused. Hääl on GTi-le omaselt raevukam, eriti muutus see äratuntavaks 3800--4000 pöördeni jõudes. Tahhomeetri punane ala algas 7000 pöördest, pöörete piiraja oli seatud 7500 pöördele.

Ka sai auto sportlikkusest hästi aru ebatasasel teel, sest auto vedrustus oli sportautole kohaselt jäik (kohe meenus hiljuti testitud Audi A3).

Kohalt minnes tuli vähemalt alguses end suuremale tähelepanelikkusele sundida, sest auto kiirendus -- 8,2 s 100 km/h-ni -- on klassist, mis enamikule meie teedel liikuvatest autodest jõukohane pole.

Huvitava nüansina kogub Almera GTi kiirust äärmiselt ühtlaselt -- erinevalt paljudest autodest ei ole mootori võimsus- ja momendikõveral punkti, millest ülespoole mootori veojõud hüppeliselt muutuks. Pöörded ja kiirus muutuvad ootamatult sujuvalt. Linnas kannatas eksperimendi korras sõita koguni viienda käiguga, kusjuures autol säilisid seejuures isegi teatavad kiirendusomadused!

Salongis on üldjoontes tegu tavalise Almeraga, erinevuseks vaid sportlikumad sametised istmed ning must kunstnahk armatuurlaual, roolil, käigukangil ja käsipiduri hooval.

Must sisu annab Nissani üldiselt konservatiivsele ja seetõttu julgeksin öelda, et ka igavale salongile palju juurde.

Istme kausjas kuju on üldiselt päris hea ja hoiab autos istuja kindlalt kohal, kuid leidsin, et iste võiks auto sportlikku iseloomu arvestades pisut kõvem olla, sest pikema sõidu juures hakkas see väsitama. Ka häiris seljatoe kumeruse reguleerimisvõimaluse puudumine, mis seljale liiga tegema hakkas.

Päris ideaalset sõiduasendit ei leidnudki, sest kaugtule signaallamp jäi sõltumata istme ja rooli asukoha varieerimisest rooliratta taha.