Hasartmängud viljaväljadel

Padise kloostri taga roomavad mööda põldu kaks Raul ja Priit Rosenbergi firmale Raubri kuuluvat traktorit, külvikud taha rakendatud. Suurema traktori ja külviku hind on kokku 2,5 miljonit krooni.

Vennad on aktiivselt alustanud kevadkülvi kokku 720 lektaril põllumaal. Põllud ei kuulu mitte nende harijatele, vaid kümnetele väikeomanikele, kes ei saa osa muust rõõmust, kui et keegi võõras vabatahtlikult nende söötis maid harida viitsib.

Põlluservas jälgivad masinate tööd ning aitavad jõudumööda kaasa Raul (36), Priit (35) ning nende sõber ja kolleeg Margus Koppel (36), kes samuti 720 hektaril viljakasvatamisega leiba teenib.

Kontori ehitamiseks pole Rosenbergidel veel raha üle jäänud, nii tulebki vestlust arendada lagedas põllunurgas kevadiselt jäise tuul käes. Kuna kibe töö teha, pole Priidul aega jutupuhumiseks, vaid ta asub põlluserval töötava masina rooli.

«Viljakasvatamine on võrreldes muude põllumajandusvaldkondadega väiksema riskiga ning lihtsam, kuid mitte kõige tulusam,» põhjendab Raul oma valikut viljaga jännata. «Piimatootmine on praegu tulusam.»

Nii Rosenbergide firma AS Raubri kui ka Margus Koppeli ja Ivar Mängli firma AS M&K alustasid oma tegevust 1991. aastal ning kahekordistades igal aastal vilja all oleva maa pinda on nad tänaseks jõudnud mahuni, kust suure laenukoormuse tõttu iseseisvalt edasi ei saa.

Mehed loodavad tegevust laiendada paari aasta pärast, kui vanad pangalaenud tasutud ja seadmed uute laenude tarvis pandist vabanenud.

Tagasihoidlike arvestuste kohaselt saab kumbki aktsiaselts 720 ha pealt saaki 4 miljoni krooni eest. Seda juhul, kui ühelt hektarilt õnnestub koristada 3 tonni vilja. Kui saak võetud, müüakse see hea tava kohaselt ainult Eestis.

Seda, et 720 hektarit harib Margus Koppel koos nelja töölisega ning Raul ja Priit samuti nelja abimehega, peetakse heaks efektiivsuse näitajaks. Mehed ise arvestavad, et 100 ha peale läheb tarvis ühte töölist.

Põllumajandusministeeriumi maamajanduse osakonna juhataja Toomas Kevvai arvestab, et kui sellise inimeste arvuga nii suurt põllumaad harida, tuleb ühe inimese aastakäibeks 600 000--700 000 krooni, mis on optimaalne. «Eestis on teisigi väga häid ühistuid ja talusid, kes teevad tööd efektiivselt,» lisab ta.

Viljakasvatajatest suurpõllumehed hoiavad pöialt, et Eesti riigis kehtestataks imporditava vilja tollid. Siis saaks siinne talunik oma vilja eest kõrgemat hind küsida ning vabamalt investeerida, selgitavad nad. Raul Rosenberg lisab, et suureks abiks tootjatele oleks ka krooni devalveerimine, mis muudaks küll kehvemaks tarbijate olukorra, kuid peaks mõjuma soodsalt tootjatele.

Poliitikast rääkides muutuvad Raul ja Margus kurjaks. «Üks ebakompetentsemaid poliitikuid on Siim Kallas,» nendib Raul. «Ta kas ei saa aru tollide vajalikkusest või võitleb valede huvide eest.»

Edukad viljakasvatajad peavad põllumeeste huvide esindajateks maapoliitikuid, kes paraku aga oma tarkusega jälle vajaliku tasemeni ei küündivat.

Kuna oder, kaer ja rukis nõuavad oma, algab EPA haridusega talunike tööpäev juba varakult ning lõpeb enamjaolt järgmise päeva sees. Raulil ja Priidul kestab keskmine tööpäev hommikul seitsmest öösel kaheni, Margus seevastu alustab juba viiest hommikul ning saab päeva õhtusse heal juhul üheteistkümneks õhtul, halvemal juhul samuti kell kaks öösel.

Päevad läbi põllul viibivatele meestele pereelu peavalu ei tekita ning maaharimise hasarti ei vähenda. Margus Koppel, kellel kodus Riisiperes on ootamas valla raamatupidajast naine ja kolm last, ei näe pere pärast suurt muretsevat. «Koos naisega niikuinii töötada ei saaks,» ühmab ta.

Raul Rosenberg, kel kodus Loo alevikus linnuvabriku juures sirgub kaks last, lisab, et ASis Raebetoon pearaamatupidajana töötav abikaasa räägib talle pidavalt, et tuleks see viljaga jändamine ükskord sinnapaika jätta ning palgatööle minna. «Ma ei tea, kas naine teenib minust rohkem, aga elab ta paremini ja muretult,» vajub Raul hetkeks mõtetesse.

Abikaasa Réne Rosenberg tunnistab, et mehe töö on peres tõepoolest mitmeid kordi tõsiselt arutusel olnud, kuid seni tulemusteta. «Muidugi ei meeldi mulle, kui meest kevadel kuu aega ja sügisel kaks kuud kodus pole,» lausub ta. Õnneks on aga Rosenbergide peres kummalgi abikaasal kulutada oma raha, mistõttu ei tea naine mehe palgast midagi. «Ta ütleb, et tal polegi palka, vaid ta on omanik, kellel on kasutada miljonid,» selgitab Réne.

Abikaasade ühisvara on olnud aga piisav selleks, et lubada endile kolmenädalast puhkust Floridas, mida ei saa endale lubada just iga Eesti talunik.

Igal sügisel istuvad viljamagnaadid taas maha ning kalkuleerivad, kas jätkata veel üks aasta viljakasvatamist või lõpetada. Tänavune suurkülv on Koppelil ja Rosenbergidel eeskätt tingitud sellest, et mullune põud maailma suurriikides vähendas teraviljasaaki ning viis hinnad meeldivalt üles.

Mis saab edasi, ei oska talumehed veel öelda. Kindlasti tehakse vili maha ja jäädakse ootama sügisest saaki.

Kui aga hinnad langema peaksid, on mehed valmis ka tööd lõpetama. Kui olla nahaalsed, võiks sügisel raha välja võtta, arved ning palgad tasumata jätta ning jalga lasta. Rosenbergid ja Koppel seda aga teha ei kavatse.

Põllumajandusega on üldiselt nii, et kui oled juba nii palju aega ja raha investeerinud, ei jää muud üle kui loota kunagi vaev kuhjaga tasutud saada, räägib Raul. «Uhkus ei luba pooleli jätta,» nõustub ka Margus.