Taluturismil nähakse tulevikku

Kodumajutuse, sealhulgas taluturismi kui uue turismiliigi rajajateks võib pidada iirlasi, kes möödunud sajandil otsustasid oma majapidamises vabu ruume välja üürima hakata.

Hiljem kujunes sellest välja ülemaaline B&B (bed and breakfast) võrk ja tekkis uus turismiliik.

Viimastel aastatel on Eestiski taluturism hoogustunud ja talupidajad ennustavad uuele turismiliigile suurt tulevikku.

Talupidajate keskliidu turismikonsulent Anely Pedai sõnul ei ole turismitalu rajamise idee sugugi nii lihtne, nagu pealtnäha paista võib. Kui inimene avaldab soovi oma talus turiste vastu võtta, peab ta ikka eelnevalt läbima kursused, lisab Pedai.

Turismitalu pidaja maksab talupidajate keskliidule ühekordse tasu 300 krooni. Ülejäänud kursused ja koolitus on neile Eestis tasuta. Majutuse pealt annavad turismitalunikud keskliidule protsendi.

Kuna enamik taludest ei ole käibemaksukohustulased, tuleb sellest protsendist maksta esmalt käibemaks. «Järelejääv summa on aga pigem sümboolne,» räägib Pedai.

Turiste on taludesse võimalik saata ka läbi reisibüroode, kuid siin on olemas oht, et raha ei laeku õigel ajal. Kui klient otse talusse saata, ei ole tasustamisega probleeme, kinnitab Pedai.

Esimesel maksumaksjal ka turismitalu

Maksumaksjate liidu tegevdirektor Enn Roose ei oskagi kohe esimese hooga öelda, kust pärineb tema turismitalu rajamise idee.

Elan 1973. aastast Saaremaal, 1977. aastal ostsin Muhu saarel vana renoveerimist vajava talumaja. Maja juurde kuulub hektar maad ja ost on vormistamisel, räägib Roose.

Esimesed turistid tulid Roose turismitallu eelmisel suvel. Valdavalt käivad soomlased, kuid on ka olnud kaugemalt tulijaid, annab Roose lühiülevaate külastajatest.

Erinevalt teistest turismitaludest saavad suvitajad Lõo turismitalus enda kasutusse terve maja. Hind on ka sellevõrra kallim. Ühe ööpäeva eest tuleb lauale laduda 1000 krooni. Kui suvitaja otsustab jääda terveks kuuks, kergendab see rahakotti 20 000 krooni võrra.

Suurimad murelapsed on Roose kinnitusel kodumaised joomaseltskonnad. Nad mõistavad suvitamise all kahjuks lärmi, alkoholi ja oksendamist, nendib ta.

Äri edukus seisneb Roose sõnul eelkõige turismitalu reklaamimise taga. Kui omanik reklaami ei tee, siis on põhjust kurta suvitajate vähesuse üle. «Olen ainuüksi reklaami alla pannud mõnikümmend tuhat krooni,» lisab Roose. Eestlane pole just parim klient

Lepiku turismitalu perenaine ja peremees Kai ja Arvo Ups tegelevad turistide majutamisega esimest aastat. «Minu isa ostis Lepiku talu 1965. aastal. Talude tagastamise ajal sai isa oma kodu Arukülas tagasi ja andis Lepiku talu meile. Ehitasime koos abikaasaga seda talu suuremaks seitse aastat, kuid lõplikult valmis ei ole see siiani,» räägib perenaine.

Peremehe sõnul tuli idee turismitalundusega tegelema hakata üsna juhuslikult. «Mu isa vend elab Austraalias. Tema sealne sõber töötab reisibüroos, kes hakkaski meile taluturismi ideed pähe süstima. Ega meil kaotada midagi ei olnud ja otsustasime proovida,» räägib peremees.

Eelmise aasta augustis pöörduti esimest korda talupidajate keskliidu poole, kes aitas nõuannetega. Hiljuti sõlmis talupidajate keskliit koostöölepingu Baltic Windows OÜga, kes vahendas Eesti turismitalude aadressid Soome reisikataloogidesse.

«Suhtusin soomlastesse eelarvamusega, kuid pärast mõnda korda veendusin, et soomlasel ja soomlasel on vahe. Väljastpoolt Eestit tulijad naudivad siin vaikust ja ürgset loodust. Nad proovivad meelsasti talutööd teha ja neile meeldivad loomad. Eestlased tulevad sooviga pidu panna. Neil on suured nõudmised ja hommikul hakkavad hinnas tingima. Üks avaliku elu tegelane oksendas meil all toas diivani täis. Temaga kaasas olnud beibe vedas ta uksest välja ja isegi ei vabandanud meie ees,» räägib Kai Ups tõsimeeli. Peremees lisab, et jäägu parem see 280 krooni öömaja eest saamata, kuid ainult pidutsejaid nemad enam tallu ööbima ei võta.

Talvist hooaega plaanib perenaine samuti ära kasutada. Korraldan siin lastele tõelised maa jõulud koos hobuse ja saanisõiduga -- arvan, et huvilisi on küllaga, lisab ta.

Kai Upsi sõnul aitab talu reklaamimise osas talupidajate keskliit. Eraldi me oma turismitalule reklaami teinud ei ole, kõik turistid tulevad keskliidu kaudu, ütleb Lepiku talu perenaine.

Kai Upsi kinnitusel peaks taluturismi arendama siiski tulevikus rohkem riiklikul tasandil ja maaturism ei tohiks olla killustunud. «Praegu on asjad väga lihtsad, keegi ostab maja, lööb viida tee äärde ja arvab, et selline ongi turismitalu. Siis jäävad nad turiste ja tulu ootama. Tegelikus elus see paraku nii ei ole,» lisab ta. Honorar paneb Viksi kinnisvaraärist loobuma

Omanimelise kinnisvarabüroo omaniku ja juhi Hillar Viksi saamisel turismitalumeheks mängis suurt rolli juhus. «Minu poole pöördusid kaks õigustatud subjekti ja palusid, et ma aitaks nende talu pabereid korraldada. Omanikud said metsamüügist raha, mina Sikkemäe talu ja 80 hektarit maad honorariks. Eelmisest suvest on kolmkümmend aastat tühjalt seisnud sulaste maja minu,» räägib Viks.

Sikkemäe talu eeliseks peab ta Tallinna lähedust, asustamata loodust ja üksindust. Lähim talu jääb kahe poole kilomeetri kaugusele. «Võin korraga vastu võtta ja toitlustada kuni 2000 inimest,» ütleb Viks. Majutusprobleemid lahendab ta esialgu telkimise teel.

Hiljem plaanib Viks ehitada Sikkemäele juurde palkonne, laululava, baari, suitsusauna ja ka 2,5 hektari suuruse järve. «Hetkel pesevad külalised ennast vabaõhuvannitoas,» naljatleb Viks.

Seni on ta investeerinud tallu 100 000 krooni. «Sügisest plaanin kinnisvarabüroo rendile anda ja ainult turismindusega tegelema hakata. Siis võtan ka pangalaenu,» ütleb Viks.

Esimene laager Sikkemäel oli selle aasta juunikuus. Puuetega inimeste koda aitas nahahaigust põdevate inimeste laagri läbiviimist korraldada ja nemad finantseerisid ka ettevõtmist. 500 krooni eest sai iga inimene kolm korda süüa, samuti kuulus hinna sisse bussi- ja botaaniline ekskursioon.

Ühe laagri pealt teenitav tulu oli 36%. Kui ostan ise telgid, siis tulu tõuseb, ennustab Viks. Veel lisab ta, et kasutab tulevikus kohalike naiste söögitegemise oskusi. Viimane kord käis küll hea kokk, kuid too nõudnud liiga suurt tasu.

Tulevikus plaanib kinnisvaraärimees vabas õhus korraldada veel muusikalaagreid ja avalikke kontserte. «Siis saan lõpuks ometi jälle oma eriala ära kasutada. Õppisin ju kultuuriharidust ja teenisin algselt leiba hoopis isamehena,» muigab Viks.

Sihtotstarbeliselt ongi Sikkemäe Viksi kinnitusel ideaalne paik sportlastele, orienteerujatele, turvafirmadele, spordiliitudele ja igasugu terviselaagri pidajatele. Tuleval suvel tulevad laagrisse 800 arvutimeest. Selleks ajaks muretsen välikatla ka, lubab kinnisvaraäri lõpetav Viks.