Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omaniku staatus nõuab majanduslikku mõtlemist
Maailma praktikas loetakse keskklas-si kuuluvaks inimest, kelle omanduses on kinnisvara. Meil on suur osa inimestest omaniku rolli asunud üürikorteri erastamise teel. Erastatud korter on ilma maata küll ainult tinglikult kinnisvara, kuid pärast teenindusmaa erastamist saab see päriselt kinnisasjaks.
Endine üürnik ei suuda sageli omanikuna käituda. Omanikul on õigus otsustada ja seeläbi ka vastutada eluruumi haldamise korraldamise üle. Praktikas kohtab juhtumeid, kus omanik tuleb hooldusfirmasse nõudma, et keegi alustaks elamu remonti. Reeglina ei ole hoolduslepingus remonditööde teostamist, selle otsustamine on kaasomanike prioriteet.
Mida rohkem on kaasomanikke, seda keerulisem on ühiste otsuste tegemine. Venitamine võib aga kalliks maksma minna. Kui täna ei otsustata katuse remontimist, tuleb homme remontida ka pööningut. Kui täna ei otsustata soojussõlme rekonstrueerimist, tuleb ka järgmisel talvel kinni maksta suured soojaarved.
Üürimaju ehitati endistel aegadel odavalt. Kokkuhoid ehitamises toob reeglina kaasa lisakulutusi ekspluateerimisel. Ilma soojussüsteemi reguleerimise võimaluseta köetakse ühte korterit rohkem, teist vähem. Toatemperatuuri erinevused võivad olla kuni 10 kraadi.
Paljudel majadel on veemõõtjad. Veekulu jagatakse kas korterisiseste veemõõtjate näitude alusel või sissekirjutatud inimeste arvu järgi. Viimane ei lange sageli kokku tarbijate tegeliku arvuga. Kui elamus puudub kodukord, jääb aluseks sissekirjutatud elanike arv. Veemõõtja näidu alusel määratud veekogus erineb oluliselt normatiivsest tarbimisest (kõigi mugavustega korterites 250 l inimese kohta ööpäevas). Veemõõtja paigaldamine distsiplineerib tarbijat. Kui ta näeb, et osuti liigub, leiab ta võimalusi kokkuhoiuks. Näiteks rikkis loputuskast kulutab ööpäevas mitusada liitrit vett.
Tehnilised probleemid on medali üks külg, teine on vajalike tööde korraldamine kaasomanike ühiste otsuste alusel. Otsuste realiseerimiseks peab investeerima täiendavaid vahendeid, mille allikaks on omanike isiklik rahakott. Reaalses elus tekib kaasomanike vahel ilmselt erimeelsusi remondi mahtude ja maksumuse kooskõlastamisel. Ülemiste korruste elanikud toetavad kindlasti katuse remontimist, alumiste korruste elanikud võivad seda pidada teisejärguliseks. Tähtis on koostada igale konkreetsele majale sobiv majanduskava (eelarve).