Väliskaubanduse puudujääk ei ohusta Eesti majandust

Viimasel ajal tihedalt käsitletud majanduse ülekuumenemise ja võimalike ohtude teema valguses on tõsist tähelepanu pööratud ka Eesti maksebilansile ja eriti selle ühele osale -- kaubandusbilansile. Üldine arvamus on olnud, et kaubandusbilansi suur negatiivne saldo on Eesti majandusele ohtlik ja selle süvenemine suurendab ohtu veelgi. Kuivõrd ohtlik praegune situatsioon aga tegelikult võib olla?

Selgema arusaamise tekkimiseks on esmalt ehk kasulik üle korrata, mis asi see maksebilanss üldse on. Oma olemuselt on maksebilanss statistiline kokkuvõte, mis summeerib konkreetse riigi poolt teatud perioodi jooksul sooritatud majandustehingud ülejäänud maailmaga. Nagu iga bilanss, peab ka maksebilanss olema tasakaalus. Tasakaalustajaks on siin riigi keskpanga kulla- ja välisvaluutavarud, mis Eesti rahasüsteemis moodustavad krooni kattevara. Seega on ta otseselt seotud Eesti krooni stabiilsusega.

Maksebilanss koosneb kolmest osast -- jooksevkontost, kapitali- ja finantskontost ja nende tasakaalustajast reservidest. Jooksevkonto kujuneb suures osas kaubandus- ja teenuste bilansi kokkupanemisel. Tegelikult lisanduvad eelnimetatud kahele veel tulude bilanss (teenitud kasumite liikumine) ja ülekannete bilanss.

Kõige suuremat poleemikat on tekitanud kaubandusbilansi suur puudujääk ehk impordi oluliselt suurem maht ekspordiga võrreldes. Eestis on kaubandusbilanss olnud kogu selle arvutamise aja jooksul negatiivne ja kuni viimase ajani on kaubandusbilansi defitsiit pidevalt kasvanud. Põhjuseks on siin kindlasti olnud suured ümberkorraldused Eesti majanduses ja välisturgudel konkurentsivõimelise toodangu puudumine.

Kui vaadata aga impordi-ekspordi struktuuri kaubagrupiti, on näha, et suur osa aprillikuu (ca 1,1 mld kr) väliskaubanduse puudujäägist on tulnud masinate, seadmete ja transpordivahendite grupist. Võib üsna kindlalt väita, et suurem osa sellesse gruppi kuuluvatest kaupadest suunatakse tootmisse ja hakkavad seega uusi väärtusi looma, mis on iseenesest ainult tervitatav nähtus.

Teine faktor, milles nähakse suurt ohtu Eesti majandusele, on jooksevkonto peamise tasakaalustaja, finantskonto suur positiivne saldo. Ohu allikad on siin järgmised: 1) sissevoolava raha jaoks pole piisavalt häid projekte ja nii võib juhtuda, et tagasimaksmise hetkeks pole laenu saajad enam maksejõulised; 2) suur sissevoolava raha hulk liigub läbi laenaja (tööandja) töövõtja ehk tarbija kätte, mis suurendab tarbimist. Sissevoolava raha vähenedes vähenevad ka tarbimisvõimalused; 3) portfelliinvesteeringuid teinud välisinvestorid otsustavad kõik korraga oma raha teistele turgudele viia.

Pessimistid ongi arvamusel, et suurt hulka sissevoolavast rahast ei osata mõistlikult kasutada ja selle tagasimaksmisel ootab Eesti majandust ees krahh. See omakorda põhjustab portfelliinvesteeringute väljaviimise, Eesti krooni kattevara väheneb oluliselt, mis viib krooni devalveerimiseni.

Optimistlikust seisukohast situatsioonile lähenedes (milleks on viimase aja statistiliste näitajate valguses ka piisavalt põhjust), hakkab investeeritud raha ennast kindlasti tagasi tootma, riigi ekspordipotentsiaal tugevneb ja väliskaubandusdefitsiit väheneb.