11 september 1997

ISO 9000 ja teised kvaliteedisertifikaadid

Tööstustootmise kasvades 19. sajandi lõpul ja 20. algul tekkis vajadus täiendavate turvalisusnõuete rakendamise järele. Elanike ja vara kaitseks kasutati tööohutuse, töötervishoiu, tarbijakaitse, mere- ja elektriohutuse süsteeme. Algul oli enamik neist vabatahtlikud, omandades hiljem ühiskonnas ametlikuma staatuse. Süsteemide iseloomulik joon oli toodete testimise ja vastavuse hindamise rõhutamine enne turule jõudmist. Sageli teostasid kontrolli riiklikud või poolriiklikud institutsioonid, mis enamasti olid monopoolsed.

Peale ohutusele suunatud lähenemisviisi otsis tööstus ka ise võimalusi, et tooted vastaksid mingitele kriteeriumitele juba enne turule jõudmist. Tööstuse põhihuviks oli vähendada kulusid kindlatele parameetritele vastavate toodete saamise kaudu. Ja kasutusele võeti vabatahtlik standardimine.

Peatselt sai selgeks, et standardimise ja tootja sisemise vastavuse hindamisega ei ole võimalik saavutada korraga kahte eesmärki: tagada toodete vastavus ja ohutus. Tekkisid vabatahtlikud sertifitseerimise institutsioonid.

Koos toodete sertifitseerimisega tekkisid rahvusvahelised standardid ka sertifitseerimisele ja laboritele. Hiljem lisandusid nõuded inspekteerivatele institutsioonidele ja kvaliteedisüsteemide sertifitseerimine. Esimesed kvaliteedisüsteemide standardid võeti kasutusele USA relvajõududes ja seejärel NATOs. Järgmisena arenesid välja akrediteerimissüsteemid, mille eesmärk on tagada sertifitseerimisinstitutsioonide vastavus nõuetele.

Dualistlik süsteem on säilinud. Süsteemi esimese poole moodustab toodete turueelne ja kasutamise kontroll, mida teostab riik ja mille eesmärgiks on ohutuse tagamine. Teine pool on standardimine ning vabatahtlik sertifitseerimine, mille eesmärgiks on turu nõuetele vastavad kaubad.

Kõige laiemalt levinud ülemaailmseks meetodiks on ettevõtete sertifitseerimine ISO standarditele 9001, 9002 või 9003. ISO 9001 puudutab ettevõtte kogu tegevuse sertifitseerimist, 9002 tootmise, paigaldamise ja teenindamise sertifitseerimist ja 9003 lõppkontrolli ja testimise sertifitseerimist.

Ameerika autotootjate initsiatiivil sündis QS 9000 kvaliteedisüsteem. Autotööstuse toodete vastavuse tagamiseks töötas ÜRO majanduskomisjon välja ECE süsteemi. E-märgistusega ohukolmnurka ja tõkiskingi nõutakse ka Eesti tehnoülevaatuspunktides.

Üha laiemalt kasutatakse keskkonnakaitsesüsteemi standardit ISO 14000. Peale vastavuse hindamise süsteemide eksisteerib sektoriaalseid kvaliteedi tagamise süsteeme (GMP ravimi- ja toiduainetetootjatele ning TickIT tarkvaratootjatele).

Eestis tegutsevad sertifitseerimisasutused on andnud ISO 9000 kvaliteeditunnistuse 8 ettevõttele: Estonian Transoil, Baltic Color, Norma, Elcoteq Tallinn, ESS Grupp, Harju Elekter, Eesti Talleks ja Elvex. Sertifikaadi taotlejaid on ca 20. Nad on Eesti mõistes suured ja edukad firmad. Enamik nende toodangust läheb ekspordiks.

Sertifitseeritud kvaliteedisüsteem on küll saanud tootmise tähtsaks koostisosaks, kuid see ei tähenda, et iga väikeettevõtja peaks hakkama ennast sertfitseerima. Olukord ei puuduta kohalikule turule tootjaid ja Eestis teenuseid osutajaid, sest Eesti tööstus allhankijatelt kvaliteedisertifikaati veel ei küsi.

Eksportijate olukord on teine. Euroopas sertifitseerimise osatähtsus kasvab, eriti masinaehituses, elektroonikas ja keemiatööstuses.

Mingist hetkest muutub firmadel, kel ei ole kvaliteedisüsteemi sertifikaati, eksportturgudel tegutsemine raskeks. Võimatuks muutub ka suurematele firmadele allhangete tegemine ilma vahendajateta.

Hetkel kuum