Riskiühiskonna reaalsusest ja Estline'ist

Väidetavalt külvas Leks turismimessil segadust ja hämmeldust ülijulge, katastroofidele vihjava reklaamiga, kus kujutati hukkuvat Titanicut, plahvatavat Hindenburgi õhulaeva ja vajuvat Pisa torni. Leksi turundusjuhina olen hämmeldunud selle üle, kui lühinägelikult arvustajad ühe tüki tervikkontseptsioonist välja kisuvad ning sellega oma kanapimedust demonstreerivad.

Titanic, Hindenburg ja Pisa on karmide faktidena meeldetuletuseks ühiskonnale, et ka kõige progressiivsematesse ideedesse ja arengutesse võib olla kätketud häving ja ebaõnnestumine.

Mul on piinlik pidada Äripäeva veergudel Estline'ile loengut teemal, milles seisneb müügitehnika erinevus kontoris ja messil, millist sisekujundust kasutada büroos ja milliseid ideid teostada messiboksi kujundamisel. Küll aga leian, et disainerite Karl Hans Arraku ja Tiina Teemägi taotluslik ekspressiivsus ja globaalsus ideedes täitis oma eesmärgi -- pani mõtlema vastavalt igaühe mõtlemisvõimele.

Sajandilõpu suur mõtleja ning sotsioloog Ulrich Beck on nimetanud XX sajandit riskiühiskonnaks, kus tehnoloogia ülikiire arenguga programmeeritakse ühiskonda pidevalt riske. Kindlustusspetsialistidele on teema tuttav, sest riskide hulk, mille vastu kindlustuskatet pakutakse, kasvab turu arengu ja nõudlusega pidevalt. Igapäevatöös ei saa me unustada ka seda, et läbisadanud lagi ja katkimurtud korteriuks on katastroofid, mis Titanicu huku kõrval mõjuvad mikroskoopilistena, kuid vara kaotajale globaalsetena.

Ei taha hetkekski kahelda kolm aastat tagasi Eestit puudutanud laevakatastroofi pitseri tõsiduses, kuid Titanicu piltide «ärakeelamine» turismimessil ja maamunal ei tee toimunut olematuks ning mis veelgi hullem -- ei välista tulevikus juhtuvaid katastroofe.

Kindlustussektoris toimuvat jälgides väidan, et õnneks on Eestis käivitunud mudel «pea liiva alt välja», mitte «pea Titanicu eest kappi», mis viitab turul valitsevale positiivsele arengutendentsile ja tervele mõistusele. Fakt, et Eesti majanduses tekib 1997. a kokku üle miljardi krooni sisemisi varusid, mis on ette nähtud hädaolukordade ületamiseks, kõneleb selget keelt stabiilsusvajaduse suurenemisest eraisikute ja firmade hulgas ning kinnitab kindlustusvõtjate arusaama riskiühiskonnas toimimisest.

Estline'i reklaamikampaania veenab teid kolme kauni mulatitari elunautleval moel kaasa eksootilisele reisile -- Stockholmi -- ning keegi ei arutle, kas elurõõmus kampaania ja aastatetagune septembrikuu kuidagi liiga valusalt kokku ei lange. Kui aga kindlustusselts räägib ebaõnnestumistest, on tegu ebaeetiline.

Turismiäri aetakse suures osas ikoonide abil. Iga reisikorraldaja tahab oma kliendi viia mõne suurkuju hauale, näidata Pisa kellatorni või rääkida muuseumis legendi kuulsast Hindenburgi õhulaevast. Seda tuleb aga teha roosades toonides ja ohtra vahukoorega ning häda neile, kes julgevad tunnistada, et pipar ja äädikas maailmast kadunud pole!