Aega ja raha ehitamisel korraga säästa ei saa

Eestis on kujunenud maagiliseks sõnaks projektijuhtimine. Kas projektijuhtimise kasutamine on alati õigustatud? Projekti eluiga koosneb järgmistest etappidest: idee, kavandamine, projekteerimine, ehitamine koos ehitusjärelevalvega, sissekolimine, objekti kasutamine, objekti likvideerimine. Nende etappide juures saab ehitusfirma abi kasutada alates projekteerimisest kuni sissekolimiseni. Idee ja põhikavandamise peab tegema ikkagi tellija ning ehitusküsimuste juures tuleb kasutada eraldi ehituskonsultandi-järelevalvaja abi. Ehitustöövõtu korraldamise kaks põhilist vormi on projektijuhtimine ja peatöövõtt.

Projektijuhtimine tähendab, et ehitustöövõtufirma ostab eraldi pakettidena sisse kõik vajalikud tööd. Siin võib vastutajaks töövõtu eest olla nii alltöövõtja kui projektijuht.

Projektijuhtimise juures saavad projekteerimise lõppetapp (töödokumentatsiooni väljatöötamine) ja ehituse käivitamise etapid toimuda paralleelselt, st hoitakse kokku aega. Projektijuht vastutab nii lõpliku projekteerimise kui ka ehitamise eest.

Projektijuhtimise puuduseks on ehitusmaksumuse määramise keerukus, sest selle töövõtumeetodi korral ei ole võimalik üheselt arvutada lõppmaksumust. Lisaks ei pruugi nõrga tellija juures kokku langeda esialgselt soovitu ja tegelik lõpptulemus. Projektijuhtimise juures kohe täpsest ehitusmaksumusest rääkides võib tegemist olla udutamisega, sest valiku tegemise ajal ei pruugi tellija veel täpselt teada, mida, kuidas ja millest ehitada. Seetõttu ei saa rääkida ka täpsest hinnast. Maksumuse suurusjärgu määramine on küll võimalik, kuid see sõltub juba hindaja professionaalsusest ja tellija poolt etteantavast alginformatsioonist.

Peatöövõtt tähendab, et töövõtufirma teostab ise kõik vajalikud tööd või vajadusel ostab üksikud tööd sisse alltöövõtuna. Vastutuse kõigi teostatud tööde eest võtab peatöövõtja. Oluline eelis võrreldes projektijuhtimisega on täpse lõppmaksumuse arvutamise võimalikkus. Selle töövõtuvormiga on võimalik saavutada rahaline kokkuhoid. Projekt on täpselt väljatöötatud ja saadavate pakkumuste hulgast võib valida madalaima pakkumuse teinud firma (v.a kui on tegemist ilmse alapakkumisega!). Tellija suhtleb ainult peatöövõtjaga. Klassikalise peatöövõtuga tagatakse pakkumise hetkel kõigile ehitajatele ühene informatsioon ja pakkumused on nii rahalises kui ajalises mõttes kõige paremini võrreldavad. Peatöövõtja võtab riski, garanteerides, et ehitus saab valmis pakkumishinnaga (kui pakkumises polnud kaksipidi tõlgendamise võimalust).

Tellija jaoks on oluliseks puuduseks ajaline kaotus, sest projekt peab olema eelnevalt valmis.

Mõlemal töövõtuvormil on oma plussid ja miinused ning ühte neist ei saa pidada sobivaimaks igas olukorras. Kumbki töövõtuvorm ei võimalda kokku hoida nii ajas kui rahas, ka mitte järjest levinum projektijuhtimine.

Ühel ja samal ehitusfirmal palutakse kõigepealt konsulteerida, siis töötada välja projekt ja ehitada, samuti palutakse hoolitseda ka tellijapoolse ehitusjärelevalve eest. Sellega loodetakse säästa ehituskonsultandile ja tehnilisele järelevalvele kulutatav raha, andmata endale aru, et tegelikult makstakse kõik siiski kinni. Mulle tundub, et nii kaotatakse nii ajas kui rahas. Põhjuseks tundub olevat soov panna objekt kiiresti teenima, tehtud investeeringut tagasi tootma. Tellijal tuleb iga kord eraldi otsustada, kas eelistada projektijuhtimist või peatöövõttu.

Projektijuhtimine

- Eelised: paralleelse projekteerimise lõppetapi ja ehituse käivitamise etapiga hoitakse kokku aega.

- Puudused: ehitusmaksumuse määramine keerukas; nõrga tellija puhul ei pruugi kokku langeda esialgselt soovitu ja tegelik lõpptulemus.Peatöövõtt

- Eelised: võimalik arvutada täpne lõppmaksumus.

- Puudused: enne ehitamise käivitamist peab olema projekt valmis, mistõttu tekib ajaline kaotus. Kvaliteetlukk on lõhutav, ebakvaliteetne muugitav ASi Valnes tegevdirektor

Kuldar SaunKindlasti on iga lukku võimalik lahti teha. Muidu ei oleks võimalik elada, kaotatakse ju võtmeid. Vahe on selles, et ebakvaliteetseid lukke on võimalik lahti muukida, kvaliteetseid lukke on võimalik lahti lõhkuda.Kodus olles on luku ainult võtmega avamine ebamugav. Seetõttu ongi kasutuslukud vastupidiselt turvalukkudele varustatud lingi ja väändenupumehhanismiga. Kasutuslukke saab kodust välja minnes tõmmata sneprisse.

- Turvalukkude tehnilised nõuded: -- peab olema alati suletav ja avatav võtit keerates.- -- ei tohi olla väändenupu mehhanismiga.- -- peab olema mittemuugitav (luku lahti lõhkumine peab nõudma võimalikult kaua aega, tekitama võimalikult suurt lärmi ja nõudma võimalikult häid tööriistu).- -- turvalukkude keel peab olema kokku needitud karastatud plaatidest, mis teeb keele lõhkumise raskeks.

- Luku turvalisuse aste sõltub ka võtmete korduvusest ja koopiate tegemise lihtsusest. Kvaliteetsete turvalukkude puhul sisestatakse kõik toodetud võtmed arvutisse, mis jälgib, et need ei korduks. Väiksema turvalisuse astmega lukkude puhul jälgib arvuti, et korduv koopia ei satuks analoogiga samasse regiooni. Kaitstakse ka võtmete kopeerimist. Võtmega antakse kaasa kaart, millega saab võtmest koopiaid teha ainult lukkude volitatud edasimüüjate juures. See väldib, et koristaja või ehitaja ei käiks tema kätte usaldatud võtmest koopiaid tegemas.- Kõige kõrgema turvalisuse astmega lukkude võtmeid tehakse järgi ainult tehases. Koopia saamiseks tuleb sinna saata eelnevalt kokku lepitud inimeste allkirjadega paber. Nii kõrge turvalisuseastmega lukku on aga kodudes üsna mõttetu kasutada.