Säästud kindlalt kaitstud

Detsembriks loodab rahan-dusministeerium valitsusele üle anda hoiuste tagamise seaduse eelnõu, mille kohaselt kuuluvad kindlustamisele nii residentide kui mitteresidentide hoiused, esialgu ülempiiriga 20 000 krooni hoiustaja kohta. Seadusega luuakse hoiuste tagamise fond, millega liitumine on kommertspankadele kohustuslik.

Äripäev leiab, et hoiuste tagamise seadus on vajalik ja loob eelkõige eraisikutes ja väikestes ning keskmistes ettevõtetes kindluse oma säästude saatuse suhtes.

Veider, et eelnõuga nii kaua venitati. Eesti Pank andis hoiuste tagamise seaduse eelnõu valmis kujul juba juunis riigikogule üle. Menetlema seda ei hakatud, põhjendades rahandusministeeriumis ettevalmistamisel oleva analoogse eelnõuga. Stabiilseim aeg Eesti majanduses on eelnõu ootuses mööda lastud. Õnneks on kriis piirdunud musta kassi hüplemisega vastu börsi põhja ja läbi selles olevate aukude. Põhjalikumaks põntsuks pole olukord kujunenud.

Omal ajal, kui hoiuste tagamise küsimus üles tõsteti, leidis see isegi osa pankade vastuseisu. Pangad ei tahtnud raha ühiskatlasse panna. Ühest küljest loomulik reaktsioon -- miks pean mina väikeste ja väetite möödalaskmised kinni maksma. Suuremad pangad tahtsid umbes poolteist aastat tagasi omavahel luua vabatahtliku hoiustekindlustuse fondi, siis aga võttis Eesti Pank suuna kohustusliku fondi loomisele.

Tänaseks on pangaturg enam-vähem ühtlustunud ja hiiglaslikke vahesid suurte ja väikeste vahel ei ole. Seda reaalsem on hoiuste tagamise seaduse vastuvõtmine nüüd.

Hoiustaja on usaldanud oma säästud nii ühiskonna kui investorite huvides kaudselt üldise heaolu heaks. Riik omalt poolt on kohustatud pakkuma kaitset hoiustajale, kel on veel üsna mõru mälestusena selgelt meeles oma kadumaläinud raha nii Tartu Kommertspangas, Lääne-Eesti Pangas kui Sotsiaalpangas.

Seadus on vaieldamatult va-jalik. Kahanes ju tähtajaliste ja säästuhoiuste maht suvel Eesti pankades üle 10 protsendi. See näitab päris hästi huvi puudumist säästmise vastu. Raha pandi enam börsile, sest kasv näis lõppematu. Kuna nn majandusime oli valla päästnud ka välispankade odavad krediidiliinid, ei vaevunud Eesti pangad kodumaiste pisihoiuste suurendamise peale eriti palju aega ja energiat raiskama. Pärast börsi kukkumisi olukord muutus, võimendusid soovitused-manitsused rohkem hoiustamisele mõelda, pangad tõstsid hoiuseintresse.

Niisiis on seadus üldise säästmisele suundumise valguses küllalt hea käik. See on garantii nii pankadele kui klientidele. Ta aitab suurendada hoiustajate usaldust pankade vastu, kes siis omakorda oma säästudega panga rahalise olukorra rõõmsamaks teevad.

Hinnatav on ka see, et riik ei mata hoiuste tagamise fondi maksumaksjate raha, vaid seda rahastavad pangad aastamaksetega. Tõsi, riik hakkab fondile 700 miljoni krooni ulatuses laenugarandiks, juhul kui fondi vahenditest võimalike kindlustussummade väljamaksmiseks jääb väheseks ja tuleb laenu võtta.

Võib arvata, et hoiuste tagamise seaduse vastuvõtmisega suureneb hoiuste hulk Eesti pankades. Teise sammuna võiks riik säästmise soodustamiseks kiiresti vabastada hoiuseintressid tulumaksust.