30. november 1997
Jaga lugu:

Võidavad kõik, hind teadmata

12. ja 13. detsembril tuleb Luksemburgis kokku Euroopa Liidu (EL) tippkohtumine, et langetada otsus ühenduse laiendamise kohta. Kuna põhimõtteline laiendamisotsus on tehtud juba varem, siis on rohkem vormi küsimus, kas läbirääkimistele pääseb esialgu kuus riiki, nagu soovitab Euroopa komisjon, või 11 riiki, nagu nõuavad Rootsi ja Taani.

15 riigist koosnev EL on seni olnud jõukate riikide ühendus. Isegi suhteliselt vaesemad Portugal, Kreeka, Iirimaa ja Hispaania on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes üsna rikkad. ELi senise arengu põhjal võib öelda, et võitjad on olnud just vaesemad riigid ja piirkonnad, kuna ELi põhimõtteks on, et rikkamad riigid aitavad rahaga ühtlustada vaesemate riikide arengut. Näiteks 1994. a maksid ELi neli vaesemat riiki ELi eelarvesse 7,5 mld ECUd ja said sealt vastu 17 mld ECUd. Kuna aga nüüd on ELi uksel korraga nii palju vaeseid riike ootamas, siis on see pannud ELi praegused liikmesriigid mõtlema, mis võib olla kõige selle hind ja kui palju neil tuleb selle eest oma heaolu ohverdada.

ELi praegune finantseerimissüsteem on üles ehitatud rikaste riikide vajadustest lähtudes ja muutuks uute riikide liitumisel liigkulukaks, mistõttu see vajab reformimist. ELi eelarve kaks põhilist kuluartiklit -- ühine põllumajanduspoliitika (CAP) ja struktuurifondid (SF) -- moodustavad kuludest kokku üle 80%. CAPi toetus läheb põllumajandussaaduste hindade korrigeerimiseks ja otsetoetusteks talunikele. SF on ette nähtud vaesemate piirkondade abistamiseks, kus sissetulek inimese kohta on alla 75% ELi keskmist.

Kuna CAPi otsetoetus talunikele on sõltuv tootlikkusest, mis KIE riikides on suhteliselt väike, siis arvestab EL, et esimese laine riikide puhul teeb see lisakulu ca 10 mld ECUd. SFi täiendav kulu oleks tagasihoidlikumate arvestuste põhjal 13 mld ECUd.

KIE riikide ekspordist ja impordist on juba praegu seotud ELiga umbes 60%. Asjatundjad ennustavad, et ELi täisliikmeks saamisel ja vabalt ELi siseturul osalemisel suureneks KIE riikide eksport kuni 25%, kaubanduse üldkulud aga väheneksid ligi 10%.

Veel kinnitavad eksperdid, et lähenemine ELile ja tulevase rahaliidu nõuete arvestamine aitab KIE riikidel alandada inflatsiooni ja vähendada riskireitingut, mille tulemusena kasvab investeerijate usaldus nende vastu ja järelikult paisub kapitali sissevool. Nagu näitab Portugali ja Hispaania kogemus, võib ELi astumisega kaasneda suur börsibuum. Ja see kasu ei jääks sugugi ühepoolseks, vaid annaks ELi senistele liikmesriikidele reaaltulu kuni 10 mld ECUd.

Mis on lõpparve, seda ei oska seni keegi täpselt öelda. Ka majandusteadlaste prognoosid kõiguvad suures ulatuses. Nii arvab Londoni ärikooli majandusuuringute keskus, et esimese laine riikide ühinemine ELiga läheks maksma umbes 6,8 mld ECUd. Seejuures saaks T?ehhi ELilt rohkem kui ta ise maksab 1,4 mld ECUd, Ungari 1,6 mld, Poola 1,9 mld, Sloveenia 1,1 mld ja Eesti 0,8 mld (maksab ise 0,2 mld ja saab 1 mld ECUd).

Nimetatud summa ei moodustaks isegi 0,01% ELi praeguse 15 liikmesriigi SKTst. See oleks ju üsna mõistlik arve Kesk-Euroopa võimuvaakumi täitmise ja ebastabiilsuse ärahoidmise eest, iseäranis kui arvestada, missugune tänuväärne turg avaneb Lääne-Euroopa stagneerunud majandusele ja kui tõhusalt see aitaks ära hoida miljonite uute immigrantide valgumist Lääne-Euroopasse.

Jaga lugu:
Hetkel kuum