Infosuluta euroühinemine

Eesti europoliitikute esimene tähetund on saabunud. Nädalavahetusel võeti Luksemburgis Eesti vastu nende kuue riigi hulka, kellega Euroopa Liit hakkab aprillis pidama valitsustevahelisi liitumisläbirääkimisi.

Äripäeva arvates on nüüd saabunud viimane aeg informeerimaks inimesi sellest, mida täpselt tegema hakatakse, milliseid konkreetseid samme astutakse, mis muutub.

Kunagi, kui Andra Veidemann euroministri kohalt rahvussuhete rea peale puksiti, lubas peaminister Mart Siimann euroasjad, sh neist informeerimise, enda õlule võtta.

Paraku kui võtta kasvõi euroteemalised ajaleheküsitlused, on vastused pahatihti ikka stiilis -- ei tea sellest eriti midagi.

Küll aga tuleb valitsusel enne eurorüppe heitumist siiski rahva käest küsida, kas samuti nemad sinna ihkavad. Tundmatusse vette hüppamise soov on üldjuhul siiski väiksem soovist selgeksõpitud sügavusega järves supelda.

Euroraha eest ajakirjanike vedamine Brüsselisse ei olegi ehk ideaalseim lahendus. Küll aga peaks eurokõneluste delegatsioonidesse kaasama erialaliitude ning ühenduste esindajad. Jõuab info paremini ja otsesemalt ettevõtjateni.

Huvi on suur selle vastu, missuguseks kujuneb maksupoliitika, juhul kui Eesti Euroopa Liidu liikmeks vastu võetakse, mis saab maksukoormusest siis, kui Eesti peab vastu võtma sotsiaalharta ja Euroopa Liidu seatud keskkonnanõuded.

Kas seoses eurokõneluste algusega võib lõplikult maha matta igasugused lootused kaotada ettevõtte tulumaks? Milliseks muutub liidu liikmete rahastamine pärast liidu laienemist?

Selge on see, et ühiskatel on ühiskatel. Kui Eesti oma kiire arenguga tõuseb keskmisest tasemest kõrgemale, vajub osa Eesti teenitust eurosohu -- meist tagapool tulijatesse -- Lätisse, Leedusse jne. Õnneks on see aeg veel kaugel. Võib arvata, et liitu astumise hetkel oleme teistest liikmesriikidest elatustasemelt veel küllaltki palju maha jäänud. Teisest küljest, võib-olla on riigil viimase aja intensiivse jahutamise valguses huvi hoidagi majandust allpool keskmist eurotaset.

Mugav on olla järelveetav, järeleaidatav. Kui tõus viib selleni, et juba ise maksma pead, ei sobi see enam eriti.

Euroopa ühisraha süsteemiga liitumine tuletab meelde rublaaegu.

Tundugu võrdlus Nõukogude Liiduga eurooptimistidele kui kohatu tahes, ometi meenutab euroliit paljus NSV Liitu. Euroopa Liit on tõenäoliselt mõnevõrra demokraatlikum ja vabam, kuid siiski peab paljud kohapeal tehtavad sammud kooskõlastama Brüsseliga.

Äripäev on suure eurooptimismi suhtes alati veidi ettevaatlik olnud. Arvatavasti pärast liidu laienemist planeeritud mahus tekib mingi loogiline sisemine jaotus: Põhja-Euroopa, Lääne-Euroopa ja Lõuna-Euroopa ühendused.

Toimetus ootab valitsuselt täpset avalikustamist, mis hakkab muutuma, milliste etappidena edasi liigutakse. Enam selgust ootaks ka referendumi suhtes.

Peaminister Mart Siimann võiks endale võetud euroinformaatori rollist loobuda. Esiteks pole see peaministri rida, teiseks pole ta sellega niikuinii hakkama saanud. Kõige hullem on ebamäärasus ja mitmetimõistetavus. Nende kategooriate alla liigitaks ka peaministri AK-le öeldud sõnad: «Kindlasti küsime rahva käest, aga otsustavad poliitikud.»