Ministri kuub aastaga priseks

Leimann tõi edumeelse ning ametnikkonna suhtes radikaalse inimese renomee kaasa ka valitsusse. Tõenäoliselt oli just tema initsiaatoriks nn kolme ministri ettepanekutele, kuidas võiks viia Eestis läbi haldusreformi.

Ministrite ideed olid tõepoolest novaatorlikud ning näitasid selgelt suunda, kuhu peaks reform kulgema. Kahjuks on mõtted ministeeriumite kaotamisest, ametnike arvu ja omavalitsusüksuste vähendamisest uppunud nagu tavaliselt kuhugi ametnikest koosnevasse komisjoni ja on sealt väljumas hoopis pehmemas ning muidugi mõista ametnikele sobivamas vormis.

Ning kuidas on muutunud Leimanni enda suhtumine tema suust ja sulest pudenenud reformimõtetesse. Ta on segatud mingisse preemiate maksmisesse, põhjendab ametnike arvu suurendamise vajadust ning haldusreformist igaks juhuks enam ei räägi.

Majandusministri 180kraadisest kannapöördest annab tunnistust tema kommentaar endale preemia määramise kohta. Enne ministriks saamist maksis Leimann erafirmas töötades suurtes summades üksikisiku tulumaksu, mistõttu ta ei näe eetilist vastuolu ministrina seda raha preemiana n-ö osaliselt tagasi saada.

Leimanni ootamatu värvivahetuse ilmseim põhjus võib olla iseenesest lihtne: talle on siseringis oldud aastaga selgitatud ja selgeks saanud «objektiivne tõde» ametnike kohta.

Lisaks tundub, et kahetsusväärsel kombel on tegemist ametikohaga kaasas käiva paratamatusega, st ka kõige valgema särgi ja säravama lipsuga ministri kuub saab varem või hiljem poripritsmed peale.

Seega tõenäoliselt on ametikoht ja ametnikkond osutunud Leimannist tugevamaks. Ametkonnaga suheldes pole reformiideed ametnike suhtumist silmas pidades ministrile just kasulik pagas.

Majandusminister Leimann on täna tõe-näoliselt ametist lahkuv minister, kes ei saanud mitmete, osaliselt ka mitte temast sõltuvate põhjuste tõttu realiseerida oma ideid, mis oleks viinud bürokraatia vähenemisele.