Mees, kellest Eesti rääkis kümme päeva järjest

Pank, mis suutis tänu oma konservatiivsusele üle elada rahaasutuste jaoks murrangulised aastad -- 1992 ja 1994 -- ei suutnud vastu panna juhtkonna ühele eksiotsusele ja Bergmanni vassimisele selle ümber. Vassimine viis klientidelt usalduse ka selle rahaasutuse vastu. Kahtlused panga püsimajäämise suhtes tekkisid juba 1. oktoobri hilisõhtul, mil Eesti Pank kuulutas EVEA Panga pankrotti. Oli ju Bergmann vägagi valjuhäälselt rõhutanud ERA Panga kolmandikulist osalust EVEA Pangas, kui itaallasest ärimees Ernesto Preatoni ühtäkki avaldas soovi osta ära EVEA Pank.

Bergmanni katse peita 50 miljoni krooni suurust kahjumit EVEA aktsiate näol veel päev enne EVEA Panga pankroti väljakuulutamist oli meeleheitlik samm pank krahhist päästa, ent see oli astutud 24. tunnil.

Tunnustust väärib, et Bergmann esitas ise keskpangale avalduse moratooriumi kehtestamiseks, tunnistades, et pank võib seoses usalduskriisiga makseraskustesse sattuda, samuti Bergmanni ponnistused pank uuesti jalule upitada. Ent investorit, kellele Bergmann on pannud kogu lootuse ja kes paneks 80 miljonit põhja minevasse panka, pole naljalt leida. Bergmanni õhku täis lubadused kohe-kohe investori nimi avalikustada pole just parim taktika kaotatud usalduse võitmiseks.