Saladuslikud investorid

Näiteks «Ühispanga päästeingli» puhul näinud üks ajakirjanik vilksamisi, et ingel hoiab käes viikingi nuia. Tehti kiiresti järeldus, et ju selle monumendi rajamise raha tuleb Rootsist. Samas ei vaibu kumu, et see, mida ajakirjanik pidas viikingi nuiaks, ei olegi nui, vaid leiliviskamiskulp, mida kasutatakse soome saunas. Seega pärineb raha hoopis Soomest.

Nii võiks piltlikult kirjeldada olukorda, mis juba pikemat aega Eesti avalikkust ärevil hoiab. Ma ei suuda mõista, miks ei saa Eesti Pank ja Ühispank avalikustada, kas Skandi-naviska Enskilda Banken (SEB) on keskpangale esitanud taotluse Ühispanga 30% aktsiate ostmise kohta või ei ole. Või taotles SEB luba, kuid ei ole enam sellest huvitatud? Kuidas selle info ametlik avalikuks tulek võiks takistada edasisi läbirääkimisi olgu siis SEBi, MeritaNordbankeni või ükskõik millise kolmanda pangaga?

Mis puutub salatsemisse EVEA ja ERA Panga investorite ümber, siis seda ei saa enam pidada koomiliseks, tegu on pigem mingi paranoiaga.

Meenutagem: 6. oktoobri hilisõhtul kuulutab Eesti Pank ERA Pangale moratooriumi. Järgmisel õhtul räägib Bergmann ajakirjanikele, et pank kaasab 24 tunni jooksul ühe Eesti investori, kes toob enesega kaasa 80 miljonit krooni ning pank töötab edasi. Investori nime lubab ta avalikustada homme. 8. oktoobril teatab Bergmann, et investori nimi avalikustatakse homme. 9. oktoobril ta investori nime ikkagi ei teata. Siis lubab Bergmann, et investor avalikustatakse oktoobri lõpus. Nüüd on käes november, ent investorit me ikkagi teada saanud ei ole.

Muidugi seab panga kadumine selle juhi ja omaniku tõsise emotsionaalse ja füüsilise pinge alla, aga milleks nii rahvast lollitada? Miks ei võiks kohe öelda, et investorit praegu ei ole, otsime, ei tea, kas õnnestub leida?

Sama lugu on lahti EVEA Pangaga. Sinnagi on tekkinud oma saladuslik investor, otse Londonist. Kes, seda muidugi ei öelda. Suu on lukus nii EVEA- kui keskpankuritel. Tõeline saladus!

Pankurite lemmikfraas on: pangad müüvad usaldust. Selline salatsemine minus küll usaldust ei tekita, otse vastupidi. Hoiustajate jaoks olulise info kinnihoidmine pankurite poolt pole midagi muud kui avalikkusega manipuleerimine ja (endiste) klientide mõnitamine.

Kui EVEA ja ERA Panga puhul on salatsemine vastik eelkõige nende töötajatele ja klientidele, siis teave Ühispanga võimaliku investori kohta on praeguses keerulises majandusolukorras olulise tähtsusega mitte ainult panga või panganduse, vaid kõigi Eesti elanike jaoks. Pole mõtet hakata kirjeldama seda doominoefekti, mis võiks järgneda Ühispanga kokkuvarisemisele. Ühispangale investori leidmine ei ole enam paraku vaid kahe panga vaheline asi, paratamatult on see muutunud avalikuks asjaks. Seda peaks avalikkusega suheldes arvestama nii Ühispank kui Eesti Pank.