Soome arhitekt Christer Bengs peab mitmete Pärnus restaureeritud majade puuduseks lugupidamatust maja algupära suhtes. Munga restoranis on ta vältinud kõike eurolikku.

Kolmveerand sajandit tagasi oma vaiksesse kitsukese trepikoja ja naksuva laudpõrandaga majja sisenev kodanlane poleks kunagi uskunud, et tema elamine võiks kellelegi kunagi huvitav tunduda.

Soome linnaplaneerimise professor Christer Bengs ostis Pärnus vana puumaja, mille ta võimalikult täpselt restaureeris. Sisustamisel aitas teda kauaaegne huvi vanakraami vastu. Mööbli leidis ta Pärnu ning Võru antiigipoodidest, mida ta asjatundjana väga headeks peab. Samuti ei ole ta kiitusega kitsi mööbli restaureerija aadressil. Väljast on maja värvitud isesegatud õlivärviga.

Eriti mõjub tavalise kodanlase elutoana juugendstiilis kohvikupool, mida täiendab uusrenessanslik, tõusiklikule linnakodanlasele tüüpiliselt veidi peenutsev söögituba.

Koht sobib hästi vaikseks intiimseks vestluseks heas ja soliidses seltskonnas.

Munga kohvikus on möödunud aegade hõngu. Kiiduväärt on, et puumajas ei ole tehtud euroremonti. Kahju, et maha on magatud õige moment elektrisüsteemide paigaldamiseks, nüüd mõjuvad valged juhtmed tumedal tapeedil häirivalt. Kasutatakse restaureeritud, eri aegadest pärit vanu toole, laudu, peegleid, valgusteid. Kuna stiiliühtsust ei ole oluliseks peetud, on tulemus eklektiline, aga kahtlemata romantiline.

Munga kohvik-restoran on paljudele üsna tundmatu, sest ta asub vaiksel kõrvaltänaval, kuigi kesklinnas.

Munga kohvik-restoran on üsna omanäoline. Kasutatud on vana ning antiikset mööblit. Selline mööbel loob mõnusa ja õdusa olemise. Tore on veel see, et üks vana ja räämas maja on korda tehtud ning taolisele majale on igati sobiv kasutus leitud. Hea koht rahulikuks vestluseks.

Munga restoran esindab saksa ja skandinaavia kultuuriruumi tüüpilist söömis- ja kohvijoomiskohta stiilis Vanaema Juures. Sellisena võttes on ta suurepärane. Tõusiklikel ruumikujundajatel võib see koht muidugi kananaha ihule ajada, aga see on nende, mitte külastajate probleem. Meeldib, et ei ole üle kujundatud ning osade detailide ehtsus paistab välja. Puudus on minu jaoks imelikuvõitu sissepääsutrepp.

Tundub, et ruumid on sellisena püsinud aastakümneid, ning raske on leida piiri ajaloolise ja äsja lisatu vahel. Arvestades restorani väiksust ja asukohta vaiksel põiktänaval soliidse eaga puitmajas, on kujunduse taotluslik lihtsus põhjendatud, kuid veidi häirib liigne kokkuhoid. Efektsem tapeet, krohviparandused fuajee seinal ning pragunenud uste renoveerimine poleks paiga võlu vähendanud. Hästi sobib sajandialguse mööbel.

Autor: Anu Tarvis