Uus sajand pakub uusi üllatusi

Kogu maailm ootab hinge kinni pidades, mida teevad miljonid arvutid 2000. aasta 1. jaanuari ööl. Ainuüksi see näitab, kui globaalseks on muutunud maailm juba praegu, kui paavst Gregorius XIII poolt aastal 1582 kehtestatud kristlik kalender pöörab ette aasta 2000. Mitte kunagi varem ei ole me tundnud nõnda hästi maailma meie ümber. Mitte kunagi varem ei ole meil olnud nõnda hõlpus suhelda üksteisega üle maailma kas siis arvuti või reisimise vahendusel. Mitte kunagi varem ei ole riigipiiridel olnud nõnda väike tähtsus, sest firmad, pangad, meediaettevõtted muutuvad järjest rahvusvahelisemaks.

Kuid arvutid ei ole ainukesed, mis on XX sajandil maailma põhjalikult muutnud. Selle sajandiga jääb seljataha külma sõja ajastu ning kapitalismi ja kommunismi vaheline vastasseis, mille totaalne ühiskond kaotas. Möödunud sajandil toimus kaks laastavat maailmasõda, mille tulemusena maailma võimukeskus nihkus Euroopast Ameerikasse. Lõpule on jõudnud koloniaalajastu ja ühtede viimaste koloniaalvaldustena läksid äsja Hiinale tagasi Hongkong ja Aomen. Sellele vaatamata ei ole paljudele arengumaadele toonud poliitiline sõltumatus erilist õnne, vaid nad on sattunud uude orjusse -- rikkamate riikide võlaorjusse.

Teise maailmasõja järgne aeg on arenenud lääneriikides taganud rahu, materiaalse külluse, inimeste paranenud tervise ja pikema eluea, kuid sellega on kaasnenud inimeste eemaldumine religioonist. XX sajandi lõpu võimsaimaks riigiks tõusnud Ameerika Ühendriigid on üldist kiiret tehnoloogilist arengut ära kasutades suutnud oma eluväärtusi levitada kogu maailmas.

Uue sajandi põhiküsimuseks kujunebki see, kui kaua jätkub USA domineerimine ja millal seda hakkab ohustama uus väljakutse, eelkõige Aasiast. Paljud vaatlejad usuvad, et järgmine aastasada kujuneb Hiina sajandiks. Viidates Hiina viimase 20 aasta majandusreformidele ja 1,4 miljardi suurusele rahvastikule, arvavad nad, et samasuguse arengu jätkumisel on Hiina sisemajanduse kogutoodang USAga võrreldav 2030. aastatel. Teiseks levib Aasias järjest enam islami fundamentalism, mis suudab inimesi oma eesmärkide nimel märksa paremini mobiliseerida kui kristlus ning mis kasutab oma huvides oskuslikult ära tehnoloogilisi saavutusi, kuid lükkab tagasi läänelikud väärtused.

Kui vaadata mööduvale sajandile majanduslikust vaatenurgast, siis prooviti sel aastasajal praktikas kõige erinevamaid majandusteooriaid, kuid sajandi lõpul jäid domineerima sajandi alguse liberaalsed ideed.

1940.--1960. aastate Euroopa ja Ameerika majanduses valitsesid John Maynard Keynesi ideed ja sellesse aega langeb periood 1948--1973, mida peetakse maailmamajanduses üheks edukamaks, sest sel ajal kasvas SKT keskmiselt 5% aastas. Et võidelda 1970. aastatel kerkima hakanud inflatsiooniga, mindi Keynesi ideedelt üle Milton Friedmani monetarismipoliitikale, kus peamiseks ei olnud enam hõive tagamine, vaid inflatsiooni ohjeldamine. Hinnastabiilsuse hoidmist peab oma põhieesmärgiks ka Euroopa keskpank.

Et ühitada stabiilset raha, majanduskasvu ja kõrget hõivet, alustasid lääneriigid 1970. aastatel oma majanduse muutmist avatumaks. Samal aja eksisteeris ka kommunistlik blokk, kus kogu majandus oli keskjuhtimisega ja riigi kontrolli all. See ebaefektiivne käsumajandus lakkas koos NSV Liidu varinguga 1991. a olemast.

Nüüd, sajandi lõpus, pärast rohkeid ebaõnnestunud eksperimente, on asutud taas sünteesima sajandi alguse liberaalseid majandusideid. Järgmisel sajandil on kaks võimalikku arenguteed: esiteks, kas maailm liigub üleilmse ühisraha poole või kaob raha tavamõistes infomajanduse edenedes üldse, ning teiseks võivad interneti abil üleilmset koostööd tihendavad mittevalitsusorganisatsioonid nurjata liberaalse maailmamajanduse arengu, kui arvestada hiljutisi suuri maailma kaubandusorganisatsiooni vastaseid meeleavaldusi.

Autor: ÄP