Riigihangete ameti vajalikkus on küsitav

Ma ei tea, kas amet on loodud mingi Euroopa riigi eeskujul või on see okupatsiooniaegsete korralduste pärand, kuid arvan, et keegi pole põhjalikult uurinud, kas selle ameti olemasolu praegusel kujul on riigile majanduslikult kasulik või mitte. Mujalt eeskuju võttes selgub, et haldusaparaadi kulude kärpimiseks analüüsitakse Kanadas aeg-ajalt erinevate ametite tegevust. Enamasti lõpevad analüüsid kulusid säästvate ümberkorraldustega.

Juba aastakümneid on Kanadas olnud ainult üks keskne riigihangete amet, mis ostab tooteid ja teenuseid, mida läheb vaja mitmetes riigiasutustes. Ainult ühe ministeeriumi haldusalasse puutuvate ehitiste jt suuremate toodete ja/või süsteemide ostmise korraldavad erinevad ministeeriumid oma korra kohaselt. Ka siis, kui mõnel ministeeriumil on mingi tehniline osakond, palgatakse ehitiste ja tehniliste süsteemide projekteerimiseks vajalikud insenerid ja/või arhitektid, kes korraldavad ka vajalikud võistupakkumised täpselt nii nagu see toimib erasektoris.

Kui projekteerijatega või projekteerimist ja ehitamist haldava konsultandiga sõlmitud lepingus on nõutud võistupakkumise dokumentide koostamist viisil, mis tagab kõigi seaduses määratletud kohustuste täitmise ning tekkinud kahjude hüvitamise kui neid kohustusi ei täideta, siis on projekteerijail või konsultantidel võimalus riiki tüssata vaid neid palganud ametnike teadmisel ja kaasaaitamisel.

Küllalt suur halduskulude vähenemine ameti kaotamise näol on vaid üks osa kokkuhoiust, mida on võimalik saavutada olemasolevate riigihangete korraldamist muutes. Eesti ehitusturul on ikka veel tavaline see, et võistupakkumistel saadud kõige soodsam hind on 20?30% madalam kõige kõrgemast hinnapakkumisest. See ei tulene ainult erinevate ehitajate üldkulude ja soovitud kasumi suurusest, vaid enamasti on peapõhjus puudulikult või ebamääraselt koostatud pakkumisdokumendid.

Pakkumisdokumentide kvaliteetne koostamine nõuab põhjalikke teadmisi ja kogemusi vastaval erialal, kaasa arvatud võistupakkumiste korraldamine ja hankelepingute haldamine. Mõlemat ala pole ei inseneride ega arhitektide koolituses piisava põhjalikkusega käsitletud.

Riigihanget korraldava ametniku teadmised hankega seonduvas erialas ning üheselt mõistetavate dokumentide koostamises ei pruugi olla kaugeltki samal tasemel kui projekteerijal või konsultandil, kes on aastate jooksul kogemusi saanud iga päev vastavas valdkonnas tegutsedes. Ka ei pea ametnik pingutama selle nimel, et samalt tellijalt järgmist tööd saada.

Kogemuste piiratuse ja võistluse vajaduse puudumise tõttu on tõenäosus väga suur, et enamiku riigihangete puhul tuleb kõrgema alghinna ja kallite muudatuste näol maksta tunduvalt rohkem kui lõplik hanke summa pluss konsultandi honorar, mida oleks tulnud kulutada kui riigihanke korraldamine oleks lepingu alusel antud mõnele elukutselisele konsultandile.

Elukutselisi hankedokumentide koostajaid kasutades jääks ära ka suured kaudsed kulud, mis tekivad, kui ebakompetentselt koostatud dokumentide põhjal tehtud valik vaidlustatakse või kui peab riigihanke tühistama ja uue pakkumise korraldama.