Ekstensiivne areng enam ei sobi (presidendi kõne Eduka Arengu foorumil)

Austatud foorumil osalejad!

Daamid ja härrad!

Mul on austav võimalus ja hea meel avada foorumit, mis postuleerib Eesti edukat arengut. Nii see peabki olema, sest taastasime ju oma iseseisvuse kindlas usus, et ise tehes ja otsustades suudame rohkem ja paremini, et iseseisva riigi ja rahvana suudame end tõeliselt teostada ja ka tõestada. Täna, kümme aastat hiljem ongi meil põhjust tõdeda, et oleme esimese üleminekuetapi läbinud jõuliselt, julgelt ja ka riskialtilt. Ja meie jõupingutusi on krooninud edu, millel on küll üsnagi kõrge hind ja millest osasaamine ei ole veel kaugeltki üldrahvalik.

Kümne aastaga on Eesti majanduselu muutunud tundmatuseni: tsentraliseeritud käsumajandus on asendatud avatud turumajandusega. Taasiseseisvunud Eesti riik lõi, arvestades meie tookordseid võimalusi ja ka oskusi, pea maksimaalselt soodsad tingimused eraettevõtluse arenguks: rahvuslikul valuutakomiteel põhinev rahasüsteem, riigiettevõtete otsustav erastamine, arenenud lääneriikidega võrreldes oluliselt madalam maksukoormus ning nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu sümpaatia ja toetus erasektorile. Selle üheks tulemuseks on tõsiasi, et majandusvabaduse indeksi järgi on Eesti majanduskeskkond täna üks liberaalsemaid maailmas. Oleme ka tõestanud, et meie ettevõtted on võimelised toime tulema maailmaturu konkurentsis. Ettevõtlikkus on meie väärtushinnangute skaalal tõusnud pea tippu ja kujunenud esimeseks edukriteeriumiks. Oleme üllatusega tõdemas, et Eestil on lisaks 60-date, 70-date jne. põlvkonna kõrval ka ettevõtlike inimeste põlvkond, kes selle arengupotentsiaali on realiseerinud uuteks tulevikuvõimalusteks Eestile.

Eesti ärieliidile on olnud iseloomulik mobiilsus ja paindlikkus. Edu saavutamiseks on need omadused olulised, eriti arvestades asjaolu, et meie võimaluse avanedes oli maailmamajandus juba globaliseerumas ning postindustriaalne paradigma majanduses asendumas infotehnoloogia paradigmaga. Seetõttu on mõistetav, et kõnesoleval etapil realiseeriti eeskätt majanduse ekstensiivseid arengutegureid nagu seda on üliliberaalsed majandustingimused ja avatud majandusruum.

Küll on aga kindel see, et ekstensiivset arengumudelit saab nii väikese rahva ja riigi puhul, nagu Eesti on, rakendada üksnes piiratud ajaperioodi jooksul, mille käigus tuleb üle minna intensiivsele ja samas säästvale, ühiskonnakesksele arengumudelile. Tähtsaim arenguressurss - inimesed ? on meil väike ja kahjuks kahanev. Terve hulk teadlasi ja ka mõned poliitikud on juba mõnda aega hoiatanud avalikkust tõsiste demograafiliste probleemide eest, mis Lääne-Euroopas küll üldised, kuid meie puhul eriti teravdunud. Selliselt jätkates on meil 50 aasta pärast tõsine puudus maksumaksjatest - olgu nad ette- või töövõtjad, kõnelemata tervest rahvusest ja seda iseloomustavast jätkusuutlikkusest.

Söandan siis väita, et üha komplitseeruvates maailma majandustingimustes muutub Eesti puhul olulisimaks see, kuidas suudetakse rakendada meie oma ühiskonna sisemist potentsiaali. Arengu püsivuse üheks eelduseks peab saama edu tunnetatavus ühiskonnas tervikuna. Küsimus on niisiis sotsiaalses solidaarsuses - põhimõttes, mis iseloomustab olemuslikult meie lähimaid naabreid põhjas ja läänes ning mille üheks näiteks on kasvõi töörahu nime all tuntud pikema-ajalised kokkulepped tööandjate ja töövõtjate vahel ning ühiskondliku rikkuse teatav ümberkorraldamine sellesama inimressursi jätkuva olemasolu ja tuleviku kindlustamiseks. Väljendugu see solidaarsus kasvõi laialdase ümberõppesüsteemi käivitamises, milleks vajatakse riigi ja erasektori tihedat koostööd. Selle näide on meil juba olemaski Infotehnoloogia Kolled?i näol. Niisamuti võib käsitleda solidaarsusprintsiibi järgimisena ka infrastruktuuri olulist parandamist piirkondades, mis tänases Eestis esindavad veel ääremaad, mis aga võiksid olla oluliseks täienduseks Eesti majanduse jätkusuutlikkuse kindlustamisel. Selsamal põhjusel on oluline, kuidas meil ikkagi teostub haldusreform, kas see soosib iseotsustamist ja omavastutust või jäävad kaugemad nurgad Eestis üha rohkem riigi ettehoolde alla.

Ka majanduse kiire ja kõrge kontsentratsioon ei ole lõppkokkuvõttes edu tagatiseks, sest sellega kaasnev elu- ja looduskeskkonna pingestatus ja ka saastatus võib tulevastele põlvedele kujuneda halvimal juhul eksistentsiaalseks probleemiks. Väikese ja keskmise suurusega ettevõtlus võib selles kontekstis osutuda palju sobivamaks ja säästlikumaks majandustegevuse vormiks.

Seega siis tuleb meil ikka ja jälle, iseenda, oma laste ja kõigi järeltulevate põlvede huvides üha uuesti defineerida edu ja leida uusi teid ja võimalusi selle saavutamiseks. Ning seda tuleb teha mitte ainult sellistel kõrgelt kvalifitseeritud foorumitel, vaid ühiskonnas tervikuna.

Poliitikas räägitakse rahvuslikest kokkulepetest ja konsensusprintsiibi rakendamisest riigi ja rahva seisukohalt tähtsate küsimuste üle otsustamisel. Eesti majanduse areng ja hea käekäik kuulub kindlasti selliste oluliste ja kesksete küsimuste ringi, mida peab ümbritsema lai arutelu ja mõistmine.

Seda sellepärast, et ei tekiks väärkujutlust, et meie edukas areng sõltub üksnes majandusest, vaid süveneks arusaam, et see sõltub eeskätt inimesest ja inimene on ka see eesmärk, mida majanduslik edu peab teenima.

Viljakaid mõttetalguid Teile.