Audesti kriminaalasi

12. novembri Äripäevas ilmunud artikli ?Petturid jäid kohtumaratonis maksuametile alla? algosa kujutab endast kohtuotsuste tendentslikku tõlgendust. See on arusaadav: niimoodi on huvitavam. Oleks viisakas siiski mainida, et süüdimõistetute poolt on esitatud kassatsioonikaebus Viru ringkonnakohtu otsuse peale. Minu arvates tekitab riigikohtu seisukoht selles kriminaalasjas päris suurt huvi, kuna I ja II astme kohtuotsuste sisu ja kohtuistungitel toimunu on järsus kontrastis kriminaalõiguse põhimõtetega.

Äripäeva lugejate ringkond pole siiski nii naiivne, nagu seda arvavad ajakirjanikud moodustades oma artiklitega primitiivseid pilte: lepitamatud maksuametnikud contra maksupetturid. Elu on palju keerulisem. Miks väike firma Audest on juba mitu aastat maksuameti juhtkonna poolt inspireeritud maksukuriteovastase reklaamkampaania objektiks?

Julgen väita, et riigi huvid on siinjuures viimasel kohal. Viimaste 4-5 aasta jooksul on kujunenud välja mängureeglid, mille järgi maksuamet justkui avastab ulatuslikke maksukuritegusid, tembeldades pressi kaudu ?petisteks? teatuid isikuid, aga viimased mitte vaieldes sellele vastu, justkui peidavad ennast ja vabanevad maksuametnike huviorbiiti sattunud äriühingutest. Mõne aja pärast kriminaalasjad vaikselt lõpetatakse, maksuvõlad kantakse maha ja mainitud isikud jätkavad tegevust teiste äriühingute kaudu.

Audesti omapäraks (ja võibolla hädaks) on see, et me ei ole allunud mängureeglitele ning nõudsime 6 aastat tagasi algatatud menetluse lõpuleviimist. Audest ei ole varjanud ennast ja säilitasime korrektselt kõik dokumendid, lootes erapoolset uurimist. Enda kaitsmine kohtu kaudu oli põhimõtteliseks otsuseks, mis osutus valeks. Viimane on tõendamist leidnud ka kriminaalasjaga seotud AS Inkomplekt haldusasjas.

1999. aastal tehtud ettekirjutusega nõudis maksuamet Inkomplektilt käibemaksu tasumist, mis oli 1993-94. aastatel justkui ebaseaduslikult tagastatud, seoses olematu kauba fiktiivse ekspordi näitamisega. Ettekirjutuse aluseks oli kaitsepolitsei uurija poolt koostatud süüdistuskokkuvõte ehk eeluurimise versioon asjast. Muide, aktsiaseltsi tegevust korraldasid tol ajal kaks töötajat, kelledest üks on õigeks mõistetud ning teise suhtes lõpetas kaitsepolitsei kriminaalasja. Seega juriidiline isik kui abstraktsioon eksportis olematut kaupa, võltsis dokumente jms, aga seda esindanud inimeste hulgas süüdlasi pole.

2001. a juunis tühistas Tallinna ringkonnakohus mainitud ettekirjutuse põhjusel, et selles haldusaktis sisalduv väide dokumentide võltsimisest peab olema tõendatud jõustunud kohtuotsusega kriminaalasjas või jõustunud otsusega haldusõiguserikkumise asjas. See oli kooskõlas riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga. Maksuamet esitas kassatsioonikaebuse ringkonnakohtu otsuse peale. Riigikohus tühistas II astme kohtuotsuse ja jättis maksuameti ettekirjutuse jõusse põhjendusega, et maksuameti väited on tõendatud haldusmenetluse käigus kogutud tõenditega. Taolise lahendiga riigikohtu halduskolleegium moonutas oma varasemat seisukohta. Kusjuures see osutus sisuliselt varjatuks, kuna uues lahendis on jäetud osundamata ja seega ka tähelepanuta varasema lahendi üsna ühepalgaliselt tõlgendatav üks lause: ?? on maksuameti kaevatud otsus motiveeritud väitega, mille tõesust peab maksuamet kontrollima haldusõiguserikkumiste menetlemise korras ??.

Tsiteeritud lausega oli varasema lahendi kontekstis väljendatud seisukoht, et kui maksuameti haldusaktis väidetakse dokumentide võltsimist, siis peab olema see tuvastatud jõustunud otsusega haldusõiguserikkumise asjas. Halduskolleegium ei pidanud kahjuks vajalikuks järgida mainitud kaasuse lahendamisel konsekventsust.

Autor: Pjotr Kisseljov