Erakorralised valimised on parim lahendus

Miskipärast kõneldakse viimastel päevadel erakorralistest valimistest kui halvimast lahendist, et ühiskond praegusest võimukriisist välja tuua. Olen veendunud vastupidises: erakorralised valimised on parim võimalus lõpetada praegune poliitiline ebamäärasus. Miks?

Juba senine kolmikliidu koalitsioon oli mõistusevastane ? kõrvuti parempoolse Isamaaliidu ja liberaalsuselt veelgi parempoolsema Reformierakonnaga toimetasid valitsuses punase nelgiga Mõõdukad.

Keskerakonna võimuletulekuga Tallinnas jõudsid lõpule teistest linnadest alguse saanud arusaamatused Reformierakonna ja Isamaaliidu vahel. Sai selgeks, et kaht paremerakonda ei seo mitte ideed, vaid üksnes võimuiha, mille nimel ollakse valmis vahendeid valimata teineteist üle parda heitma.

Pea kõigi suuremate erakondade programmilised vaated on sattunud kahtluse alla ? valija ei saa enam aru, kes millise idee nimel võitleb.

Saabunud on täielik poliitiline ebamäärasus, mida ainsana suudab enda kasuks pöörata vasakpoolne Keskerakond, kes ise küll end tsentriparteiks nimetab.

Reaalne pole ka tugeva vasakpoolse valitsuse võimuletulek, sest Mõõdukad on end Savisaare pärast Keskerakonnast distantseerunud, samuti Rahvaliit, küll hoopis teisel põhjusel: nemad ootavad ühena vähestest erakorralisi valimisi, lootes Rüütli laineharjal koguda riigikogus praegusest enam kohti .

Parempoolsetele erakondadele on lisandunud Res Publica, kes ilmselt suudab Reformierakonna ja Isamaaliidu kaotatud poolehoidjad enda poole meelitada, et vältida nende kaldumist vasakule.

Tänu skandaalidele on selginemas ka venekeelsete erakondade taevas, ilmselt suudavad vene poliitikud juba erakorralisteks valimisteks välja tulla kahe tugeva liiduga.

2002. a eelarve on vastu võetud, Laari valitsus võib märtsi-aprillini, mil tekib esimene võimalus erakorralisi valimisi korraldada, rahulikult edasi töötada. Midagi ei juhtu, kui erakorralised valimised korraldatakse alles sügisel. Selgi juhul võib Laar, taganemata esitatud tagasiastumispalvest, koos praeguse kabinetiga rahulikult edasi töötada, etendades nii ajutise vaherahuvalitsuse rolli.

Sügisel on tulekul kohalikud valimised, mis pakub reaalse võimaluse niisuguse olukorra tekkeks, kus erakorraliste valimistega tekkiv uus riigikogu oleks suhteliselt sama häälestusega nagu uued omavalitsusedki. See looks omakorda hea taustsüsteemi seiskunud haldusreformi läbiviimiseks.

Nii et positiivset on erakorralistes valimistes rohkesti. Alternatiiv ehk praeguse ebamäärasuse jätkumine oleks paremerakondadele tõeliselt kurblik. Vaieldamatult saab jämeda otsa uues valitsuses enda kätte Keskerakond, isegi siis, kui Savisaar loovutaks peaministri koha Kallasele või hoopis Ilvesele, suutes sellega Mõõdukad siiski enda poole meelitada.

Reformierakond kaotaks veelgi poolehoidjaid potentsiaalsete valijate hulgas. Rahandusministeeriumist lähtunud erakonna ettevõtjasõbralikud eelnõud ununevad, kui Keskerakonna mõjul hakatakse senisest kursist kõrvale kalduma. Millegagi peab Kallas Savisaarele lõivu maksma. Niisama ei kingita kellelegi midagi.

Isamaaliit loodab opositsiooni jäädes oma mainet parempoolsete valijate hulgas säilitada, kuid korraliste valimisteni jäänud aasta on napp, et uut võimalikku valitsusliitu kritiseerides valijaskonda kasvatada. Tegi ju ka Isamaaliit valitsust juhtides vigu. Pealegi on raske kriitikat teha ? 2002. a eelarvet on nende enda töö vili.

Midagi positiivset on Reformierakonna ja Keskerakonna koostööst raske loota. Nende võimalik koostöö uue valitsuskabineti moodustamiseks algas pealegi sellest, et Savisaar lükkas Kallase lihtsalt kõrvale, tehes puust ette, kes on praegu ütleja ja kes kaasakaagutaja.