Auto pikakasvulisele eestlasele

Esimese hooga ei oska uut Suzuki Liana sedaani mitte kusagile liigitada: kõrge nagu MPV, mahukas nagu keskauto, hinnalt kui väike-keskauto. Kui asja üle pisut järele mõelda, selgub, et see auto on justkui eestlase jaoks loodud: on ju keskmine eestlane suhteliselt pikka kasvu, võrreldes eurooplasega oluliselt se-daanilembelisem ja ka õhema rahakotiga kui keskmine eurooplane. Igatahes Suzuki Liana rooli istudes ei tule selle pealegi, et tegemist ei ole mahtuniversaaliga. Pearuumi on piisavalt isegi vaatamata sellele, et iste asub suhteliselt kõrgel (rohkem isegi kui Renault Scenicul), armatuurlaud on mahtuniversaalile omaselt lai ning isegi väiksed kolmnurksed aknad on esiklaasi ja ukse vahel nagu ehtsal MPV-l. Tänu kõrgele istmele on ka autosse sisenemine ja väljumine mugav ning väljavaade hea. Pagasiruum mahutab 447 liitrit, mis on võrreldav juba keskauto mahutavusega, ka luugiava on piisavalt suur, et sinna kogukamaid esemeid mahutada.

Liana eripäraks on veel seegi, et teda toodetakse nii automaatkäigukastiga kui ka nelikveolisena. Proovisõiduautoks olnud automaatkäigukastiga auto sobib igatahes eeskätt linnainimesele. Paigalt startides on 1,6-liitrise mootori kiirendus igati piisav, automaatkäigukast lülitab käike kiirelt ja sujuvalt ning kui lisada veel kõrge väljavaade ja hea manööverdusvõime, peaks ta rahuldama kõik keskmise linnainimese nõudmised. Maanteele automaatkäigukastiga Liana enam nii hästi ei sobi. Möödasõidud kulgevad suhteliselt vaevaliselt ja kiirendus suurematel kiirustel nõuab üksjagu ponnistamist, ehk siis gaas ja pöörded põhja ning pöörete huilates kuidagimoodi mööda.

Mis maanteesõidul Liana puhul veel häirib, on liiga kerge gaasipedaal, mille pikka aega ühes asendis hoidmisel jalg vägisi krampi kisub. Muus osas on sõiduasend aga igati mugav ja auto püsib kursil laitmatult. Isegi vedrustus on täpselt paras, et kõrge ja kitsas auto kurvides liigselt kalduma ei kipuks ja samas meie teedel ka liigselt ei loksutaks.