Mis ähvardab Venemaad

Venemaal on moes halvustada radikaalset nihet meie välispoliitikas, mis järgnes terroristide rünnakule USAs. Selle seisukoha järgi müüs Venemaa oma lojaalsuse USA juhitud terrorismivastasele koalitsioonile liiga odavalt. Suurema kahe- ja mitmepoolse finantseerimise eest peab Venemaa nüüd nägema USA suurenevaid sõjaväebaase oma lõunapiiridel Kesk-Aasias ja Kaukaasias, samas kui NATO on valmis laienema meie läänepiirini.

Aga ükskõik, kui õigustatud USA kasvava ühepoolsuse kritiseerimine ka ei oleks, on kõige ähvardavamad ohud Venemaale mujal. Esimene puudutab Venemaa territooriumi ühtsuse kaitsmist. Kõige otsesem ähvardus pole siin tekitatud USA või NATO, vaid Euroopa Liidu poolt, mille laienemine tähendab, et liikmesriigid ümbritsevad peagi Venemaa Kaliningradi regiooni igast küljest.

Venemaa ülesandeks on tagada, et see ei takistaks inimeste ja kaupade vaba liikumist Kaliningradi ja ülejäänud riigi vahel. See on ülitähtis tingimus regiooni venekeelsena hoidmiseks ja seetõttu tuleb Kaliningradi elanikele anda spetsiaalsed ELi transiitviisad, et kindlustada lihtsustatud reisimine läbi piirkonnaga külgnevate ELi maade. EL aga ei soovi Kaliningradi elanikele selliseid õigusi anda.

Lahendus tuleb leida, ELi suhtumine Kaliningradi probleemi on lakmustest tema soovile Venemaaga paremaid suhteid luua. Meie veaks oli küsimuse tõstatamine Kaliningradi ja ülejäänud Venemaad ühendavatest ?koridoridest?. Poola seostas selle mõtte kohe ennesõjaaegse Gdanski koridoriga ja tõlgendas seda kui Poola iseseisvuse rikkumist. Kuid see ei ole nii. Me räägime transporditeedest inimestele ja kaupadele, ei midagi enamat. Terve mõistus peaks peale jääma.

Teine oht, mis Venemaad ähvardab, ei ole vähem heidutav. Tugevalt langenud sündivuse ja langeva keskmise eluea tõttu, mis on peamiselt kehva toitumise, laialt levinud suitsetamise ja alkoholi kuritarvitamise tulemus, väheneb Venemaa elanikkond peaaegu miljoni inimese võrra aastas. Demograafilise kriisi takistamiseks on tehtud vähe, kui üldse midagi. Küsimust ei saa lahendada üksnes kõrgema sündivuse tasemega, kuigi see on ilmselgelt üks tähtis tegur.

Kriisi halvendab rahvastiku ebaühtlane jagunemine Venemaal, kusjuures Kaug-Idas ja Siberis valitseb peaaegu tühjus. Loodus aga tühja kohta ei salli. Kas Venemaa suudab immigratsiooni kontrollida ja reguleerida? USA saab igal aastal juurde miljon uut kodanikku Ladina-Ameerikast, peamiselt Mehhikost, ja Itaalia elanikkond kasvab igal aastal 90 000 aafriklase võrra. Kui USAsse emigreerub haritud ja kvalifitseeritud välismaalane, võib ta kodanikuks saada suhteliselt kiiresti. Väiksema kvalifikatsiooniga välismaalased peavad alalise elukoha saamiseks aastaid vaeva nägema. Venemaal selline astendus puudub.

Seega peame koos naabermaadega formuleerima immigratsiooniks seadusliku raamistiku. Meie strateegia peab olema selgelt kavandatud arenenuma majandusliku ja sotsiaalse infrastruktuuri edendamiseks Ida-Venemaal. Praegu emigreerutakse Venemaale peamiselt SRÜ riikidest ja 99 neist asub Venemaa Euroopa-ossa. Kui me ei ühtlusta tingimusi kogu riigis, suurenevad juba niigi põhjalikud erinevused. See nõuab, et me aktsepteeriksime mitte ainult endisi nõukogude kodanikke, vaid ka Hiina ja Korea immigrante.

Kolmandaks väljakutseks Venemaale on investeeringute hajutamine, et tagada ühtlasem majanduslik areng nii geograafiliselt kui ka majandusharude kaupa. Kapital, mis viimastel aastatel on kogunenud toorainesektorisse, tuleks viia töötlevasse tööstusesse ja infrastruktuuri.

President Vladimir Putin vihjas hiljuti, et venelased, kellel on raha offshore-firmades, võivad selle varsti leida külmutatuna, sest ees seisab nende revideerimine terrorismirühmituste abistamise kahtluse tõttu. Kui Venemaa ka ise arveid ei külmuta, oli president Putini mõte selge: kõikidele oleks parem, kui see raha toodaks kodumaale ja investeeritaks rahvamajandusse.

Selle saavutamiseks peab Venemaa looma turvalise ja atraktiivse investeeringukliima. Kõige tähtsam takistamaks kapitali lahkumist on see, et valitsus veenaks erahoiustajaid, et nad võivad hoiustada oma raha turvaliselt ja saavad selle nõudmisel kätte. Vene inimesed peavad olema veendunud riigi poliitilises stabiilsuses, näiteks selles, et keegi ei soovita riigistamist, nagu seda juhtus korduvalt nende kaheksa kuu jooksul, mil ma olin peaminister.