Väljavõte homme Äripäevas ilmuvast Indrek Kaldi intervjuust Vello Edermaga:

<b>Millised on kongressi ja senati liikmetega NATO teemadel suheldes olnud nende kõige teravamad küsimused Eesti kui võimaliku NATO liikme kohta?</b>

Senatis ja saadikutekojas ei ole eriti teravaid küsimusi olnud. Esimesed kahtlused tulid vast mõnelt senaatorilt, kuid peamiselt Pentagonist või kõrgetelt erusõjaväelastelt. Toon välja mõned tavalised küsimused, mida nimetati Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa riikide kohta: kui palju peab USA maksumaksja laienemiseks jälle lauale panema, miks peavad ameerika poisid surema Budapesti või Tallinna eest (kui vastasin, et nad ju sureks praegu Pariisi eest, jäädi vait, sest nad oleks pidanud seletama, miks on Pariis tähtsam), spionaazh ? kui kiiresti jõuavad NATO saladused Kremlisse, korruptsioon ? lääne raha ja vara kadumine kellegi taskusse, eetikapuudus ? ?kogemused? nõukogude ajast, kaitsetahte puudus ? kas eesti rahvas on valmis oma maad kaitsma ja seega teistele liitlastele appi tulema, kaitsevõime norkus ? Eesti on nõrk, ei suuda ennast kaitsta ega teistele abiks olla, geograafiline asend ? lääne suhete teravnemine Venemaaga ajal, kui just lääs sai temast jagu.

<b>Kuidas on aja jooksul kongresmenide ja senaatorite suhtumine Eestisse kui NATO liikmesse muutunud ja mis on seda koige enam muutnud?</b>

Balti riikidel on Washingtonis, eriti kongressis, alati olnud hea maine. Peale taasiseseisvumist on Balti komitee ainusiht olnud aidata Balti riike NATOsse. Meid on kongressis, Valges Majas ja välisministeeriumis usaldatud rohkem kui diplomaate, sest oleme USA kodanikud ja paljud meist on olnud USA ohvitserid ning veteranid. Mitte alati pole meil olnud kerge vastata ylaltoodud kahtlustele, eriti kui tuuakse näitena kaitseministeeriumi prygikastist leitud salajased dokumendid voi Kadrioru pargis kaotatud uuringud.