Möödunud külm talv tõi ehitusvead välja

Artikkel

- Uudised
- 6. mai 2003 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Möödunud külm talv tõi ehitusvead välja
Välispiirete soojapidavus pole kõikjal ühtlane, on kohti, mis juhivad märkimisväärselt rohkem sooja võrreldes piirde muu osaga. Neid kohti nimetatakse külmasildadeks ja nende temperatuur piirde sisepinnal on madal. Palju esineb külmasildu vanades paneelmajades, kus seinte sisepinnal ja lagede nurkades on tekkinud hallitus. Soojalekete kohti välisseintes meenutavad ka talvel külmunud veetorud.
Külm talv tõi sisekliima erinevused hästi välja eri tüüpi hoonetes.
Eriti raskeks osutus olukord vanade paneelmajade viimaste korruste korterites, kus elavad lastega perekonnad ning pestakse rohkem pesu ja valmistatakse toitu.
Renoveerimata paneelmaja väljatõmbeventilatsiooni korstna kõrgus viimasel korrusel on nii väike, et väljatõmme sealt on nullilähedane ja seetõttu jääb suurem osa korteris aurustunud vett ruumidesse. Tuulise ilmaga võib ventilatsioon olla kontrollimatu, näiteks toimub vannituppa külma õhu sissepuhe, köögist aga väljatõmme.
Niisugustes korterites on talvel ruumi siseõhu niiskus sageli üle 50 (normatiivne talvel 25?45) ja akendel on kondensvesi ning lae ja välisseina liitekohas hallitus. Kui ehitusnorm lubab suvetingimustes siseõhu niiskuse kasvu kuni 70ni, siis talvetingimustes leiab kõrgenenud õhuniiskus piirdel külmad kohad ja seal kondenseerub veeaur.
Külmad kohad sisepiirdel on põhjustatud külmasildadest, mida saab likvideerida ainult lisasoojustamisega. Praeguseks on möödunud külm talv pannud paljusid paneelmajade haldureid tellima ehitusprojekte katuslagede ja välisseinte ülaosa lisasoojustamiseks ning ventilatsioonisüsteemi parandamiseks.
Teiseks äärmuseks on renoveeritud puitelamud, kus ahjuküte on asendatud elektriküttega. Hoolimata nõuetekohasest lisasoojustusvilla paksusest esineb piiretes soojalekke kohti, mis viitavad villa lohakale paigaldamisele või tuuletõkke vuukide ebatihedusele.
Sellised majad ei ole õhutihedad, seal toimub kontrollimatu õhuvahetus (mida külmem ilm, seda suurem õhuvahetus) ja see suurendab paratamatult küttekulu. Niiskuskahjustustega nendes majades probleeme pole, pigem langeb õhu relatiivne niiskus külmaperioodil alla normi. Ülemäära kuivas õhus toimub organismi limaskestadelt intensiivne vee aurumine, mis kuivas keskkonnas kergesti lendleva tolmuga tekitab ärritust.
Soojalekete kohad välispiiretes on kõige paremini avastatavad infrapunakiirtel töötava termokaamera abiga. Mõõtmiseks on vajalik, et sise- ja välistemperatuuride vahe oleks vähemalt 15 kraadi ja otsene päikesekiirgus ei segaks tööd.
Hoonete õhutiheduse hindamiseks kasutatakse viimasel ajal eurostandardikohast ala- ja ülerõhu katset. Katse käigus, mil suletakse ventilatsioonisüsteem, tekitatakse ukseavasse asetatud ventilaatori abil ruumides kas ala- või ülerõhk kuni 60 Pa ulatuses. Mõõdetud õhuvoolu hulga järgi saab hinnata, mitu korda tunnis katse käigus vahetus kogu õhk ruumides.
Saadud arvude põhjal saab võrrelda eri hooneid. Nii on Mustamäe paneelmajade õhutiheduse näitajad 50 Pa alarõhu korral 7?8 korda tunnis, palkmajadel 15 korra lähedal. Kavandatavas ehitusstandardis nõutakse aga hoopis kõrgemat õhutihedust elamutele ? ülalnimetatud katse käigus ei tohiks uued elamud õhku vahetada mitte üle kolme korra tunnis.
Hea maja peaks olema kõrge soojapidavusega, maja tüübile sobiva küttesüsteemiga, reguleeritava ventilatsiooniga ja õhutihe ehitis.
Autor: Lennart Sasi
Hetkel kuum