Maksuamet esitas soovunelmaid tõe pähe

Mitterahalist sissemakset käsitleti nimetatud kohtuasja raames ainult väga kitsalt käibemaksu aspektist. Meil on olemas Riigikohtu lahend, mis ütleb, et äriühingu osa- või aktsiakapitali mitterahalise sissemakse tegemine on vara võõrandamine käibemaksuseaduse §18 lg5 mõttes. Mitterahalise sissemakse tulumaksuga maksustamisel ei ole meil antud Riigikohtu lahendist võimalik rohkem midagi aluseks võtta.

Kas see riigikohtu lahend käsitleb üldse teemat, kuidas tuleks määratleda tulumaksuga maksustatavat tulu mitterahalise sissemakse tegemisel? Õige vastus on, et ei käsitle.

Nii nagu mina aru sain, on maksuamet noppinud sellest Riigikohtu lahendist üles seisukoha: ?mitterahalise sissemakse tegemine on vara võõrandamine?. See asjaolu on selge ka ilma Riigikohtu lahendita: kui üks isik oli asja omanik ja enam ei ole, siis on tegemist asja võõrandamisega.

Tuginedes sellele Riigikohtu lahendile ja Äripäevas ilmunud artiklile, tuleb välja, et igasugune asja võõrandamine on kindel maksustamisjuhtum, mille puhul maksuamet ei hakka isegi pikalt juurdlema.

Minu järelepärimisele maksuameti poolt mulle saadetud e-kirjast lugesin välja maksuameti sisulise seisukoha, mis on järgmine: mitterahaline sissemakse on võõrandamistehing ja oma olemuselt on see vahetustehing. See seisukoht on vägagi vaieldav ja minu arvates ekslik. Mitterahaline sissemakse on võõrandamistehing, sest omanik vahetub, aga kas ta on ikka vahetustehing, kuigi on vahetustehinguga sarnane?

Kui me loome uut firmat ja teeme tema kapitali mitterahalise sissemakse, siis selle firma aktsiakapital tekib siis, kui antakse üle mitterahalise sissemakse ese. Enne mitterahalise sissemakse tehingut ei ole olemas kahte asja, mida vahetada. Mitterahalise sissemakse ese determineerib vastavate aktsiate väärtuse. Kui asi üks determineerib asja kaks väärtuse, siis on demagoogiline väita, et asjast üks loobuja sai tulu, sest asi kaks oli kõrge väärtusega.

Äripäevas ilmunud artiklis oli veel väärinfot, nagu tegeleksid audiitorid mitterahalise sissemakse esemete hinna määratlemisega ning antud kontekstist tuli välja, et audiitor on seega instants, kelle hinnangu põhjal määratakse, kui palju peavad mitterahalise sissemakse teostanud isikud tulumaksu maksma. See informatsioon on läbinisti vale.

Audiitor kontrollib mitterahalise sissemakse väärtuse hindamist tulenevalt äriseadustikus toodust ja lähtudes hoopis muudest kriteerimitest kui maksustamine. Audiitor ei määra ise mitterahalise sissemakse objekti hinda.

Kui tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõus on kirjas põhimõte, et mitterahalise sissemakse teostamisega ei kaasne maksustatavat sündmust, siis on tegemist paljudele arusaamatusi põhjustanud põhimõtte selge deklareerimisega. See ei tähenda, nagu oleks tulnud niisuguseid tehinguid varem maksustada.

Kokkuvõtlikult häiris mind kõige rohkem see, et artiklis esitati faktilise kõrgeima tõena ehk Riigikohtu pretsedendina väärinformatsiooni. Oleks kohane suurte punaste tähtedega kirjutada, et niisugust Riigikohtu lahendit ei eksisteeri.