Elamumajandus õigel teel

Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel avaldatud uurimuses ?Eluaseme kättesaadavus riskirühmadele?, mille on ministeeriumi tellimusel ja ELi rahastamisel koostanud poliitikauuringute keskus PRAXIS, maalitakse masendav pilt keskmisest tagasihoidlikuma sissetulekuga inimeste elamistingimustest 21. sajandi alguse Eestis.

Nagu uurimuse autorid kinnitavad (viitamata küll allikatele), on rohkem kui 130 000 leibkonda (23,3 elanikkonnast) sunnitud elama kodus, kus puudub du?? või vann ega ole saunas käimise võimalust ning käimla asub õues. 150 000 leibkonda peab jagama eluruume teise leibkonnaga või kasutama ühiskööki. Lisaks sellele on 1/3 leibkondadest raskusi eluasemekulude katmisega. 10 leibkondadest on pikaajalistes võlgades ja seega väljatõstmisohus.

Toodud arvudest rohkem hämmastavad mind siiski uurimuse autorite vihjed, justkui oleksid tekkinud olukorras süüdi eelkõige elamu- ja omandireform, mis on jätnud riigi ja omavalitsuste valdusse ?vaid 4 elamufondist?, ning liberaalsete reformide tulemusena tekkinud eluasemeturg, mis ?ei suuda kaugeltki tagada kõigile inimväärseid elamistingimusi ja eluaseme valiku võimalusi?.

Tegelikult oli just erastamine see, mis pärast 50 aastat kestnud nõukogude korda andis inimestele võimaluse hakata uuesti vabalt eluaset valima. Enne seda pidi inimene olema õnnelik, kui talle üldse oli mingi eluruum eraldatud.

Paljude meie inimeste valikuvõimalusi eluasemeturul piirab eelkõige nende madal sissetulek. Tööandjad on kandnud Eesti odava tööjõuga riikide nimekirja nagu mõne palava kliimaga Kagu-Aasia või Aafrika maa ega arvesta, et siin põhjas on eluasemekulud kordi suuremad kui kusagil lõunas. Eesti praegused palgad kahjuks eluasemekulusid tihti üldse ei arvesta, eriti miinimumpalk.

Samal ajal olen üsna kindel, et kui elamute erastamine oleks omal ajal tegemata jäänud, oleks elamumajanduse olukord praegusest veelgi viletsam. Omanikuks saamine andis korterivaldajatele võimaluse hakata ise ühiselt oma eluasemekulude üle otsustama. Kuigi esialgu läks see paljudel korteriühistutel üle kivide ja kändude, on enamik neist praeguseks jalad alla saanud ja hoiab kõigil oma elamuga seotud kuludel rangelt silma peal.

Mõnede asjatundjate arvates oleks erastamine võinud olla veelgi ulatuslikum. Kui otsustada kas või selle järgi, kust on kõige rohkem kriitikat ja skandaale ajakirjandusse jõudnud, siis moodustavad praegu kõige probleemsema osa elamufondist just need eluruumid, mis omal ajal erastamata jäid. Jutt on ühiselamutest, ametikorteritest ja sotsiaaleluruumidest.

Sotsiaaleluruumid on muidugi paratamatus, millega tuleb leppida, sest ka kõige rikkamates ühiskondades on alati inimesi, kes ise oma eluasememuredega hakkama ei saa. Neid ei aita teinekord isegi erastamine. Näiteks Raepressi andmetel elas aasta tagasi Tallinna kurikuulsates Mustamäe ühiselamutes tervelt 80 peret, kes on kord ühe korteri juba erastanud ja osanud sellest siis mingil põhjusel ilma jääda.

Eesti elamumajanduse põhiküsimus on tegelikult uuselamuehitus, millele iga omavalitsus peaks püüdma anda nii rohelise tee kui võimalik. Eriti kui pidada silmas Euroopa Liitu astumisega ennustatavat keskmise palga tõusu. See toob uute korterite turule ka need noored spetsialistid, keda pangad praegu eluasemelaenu taotlejatena tagasihoidliku sissetuleku tõttu jutule ei võta ja kes on seetõttu sunnitud elama endiselt koos nn teise leibkonnaga ehk teisiti öeldes vanemate juures. Või pidama üürikorterit, mille eest iga kuu tuleb tihti välja anda sama palju või rohkemgi raha, kui tuleks maksta järelmaksuga ostetud korteri eest.

Mida rohkem uusi elumaju ehitatakse, seda rohkem dist-siplineerub ühtlasi korterite järelturg, kus vahepeal kujunes välja niisugune seis, et vanade tüüpkorterite eest hakati juba nõudma uue korteri hinda. Selline asi saab muidugi juhtuda ainult defitsiidi tingimustes. Õnneks olid kinnisvaraarendajad suhteliselt kiiresti valmis kasvanud nõudlusele reageerima, mis peaks veel kord tõestama, et põhimõtteliselt on meie elamumajandus siiski õigel teel ja turg toimib.

Autor: Ivar Kostabi