Suur pesupäev

Tõsiasi, et vanasti oli pesupesemine üks raskemaid naistetöid, kipub meie mugavas pesumasinate maailmas kiiresti ununema.

Põhjaliku ülevaate selle argise tegevuse ajaloost saab näituselt ?Suur pesupäev?.

19. sajandil, kui suurem osa pesust oli valge ja linane, pesti seda kas pesukünas või veekogus ning vaid paar korda aastas. Pesemise sagedus sõltus puhtusearmastusest ja jõukusest. Pesupulbrit asendas lehelis ehk puutuhaleotis. Pesti ka seebiga, mida keedeti tavaliselt sügisel loomade tapmise aegu. Pesuvahendit tehti isegi kiludest.

1859. aastal leiutatud pesuväänamise rulli peeti omal ajal suureks avastuseks, mis hõlbustas rasket väänamistööd. Huvitav on, et pesu silumiseks on kunagi kasutatud seakihvu, puutükke ja pudeleid ning isegi kuumi leivakoorukesi.

Olgu teadmiseks, et pesupulgad olid 20. sajandi algul peaaegu tundmatud. Pesu riputati enne seda puude okstele, üle aia või rohu peale.

Esimesed algelise pesumasina konstrueerimise katsetused tehti 19. sajandi lõpul, mil leiutis oli puidust ning pesupalisarnane. Meenutuseks, et mugav pesumasinate ajastu pole olnud kuigi pikk ? enne 1980. aastaid oli automaatne pesumasin meil haruldus.

Näitusel saab hea ülevaate kõigist vanasti pesupesemiseks ja selle korrashoiuks vaja läinud vahenditest. Eksponaatide hulgast saab leida uusi, ära tunda vanu nostalgilisi esemeid ning mõtiskleda tehnoloogia ettearvamatu arengu üle.

Autor: Sigrid Suu