Toompea haned

Ei-ei, jumal hoidku, ei ole mul kavatsust kedagi sõimama hakata! Lihtsalt on viimastel nädalatel kuklas tuksunud üks üldtuntud lausejupp. See, mis vett silmas peab, mille viskamist ühe linnu selga vanarahvas suht mõttetuks pidas. Ent paistab, et üks kaljukindel vanarahva tõdemus hakkab tasapisi murenema. Seni avalikkuse kriitikat puhtalt hane selga visatava veena võtnud Toompeal pesitsejad olla sügavalt solvunud - seepärast, et nende kätte oma raha andnud maksumaksja pole rahul, kuidas rahvasaadikud seda raha kasutavad.

?Seadusekuuleka inimesena täidan seadust,? ütleb eksjustiitsministrist riigikoguja Märt Rask ja laseb riigikogujate endi kirjutatud korra järgi vormistatud esinduskulud rõõmuga Mercedese sportkupee renti. Ei ole kodanik Rask ainuke, kes easy-come-easy-go rahastamisega kohaliku poliitika kõrgmäestiku eluviisi (mille hulka Toompea mägi vaieldamatult kuulub) oskuslikult harrastab.

Nagu aru saanud olen, ei tohiks ajakirjandus üldse riigikogujate rahakasutuse koha pealt suud vett täis võtta. Sest asja ei tabavat austet press mitte tibagi, nagu värske (veel vist võib nii öelda) rahvasaadikute esiisiku Ene Ergma väljaütlemistest välja lugeda. Kui ajakirjandusel sügavalt siibrisse viskas rahvasaadik Lepiksoni esinduskulutus oma naisele auto liisimiseks, laiutas riigikogu juhiks seatud pr Ergma käsi ja väitis need olevat lühikesed. Lepiksoni mitte just kõige õigem käitumine ei olevat ei tema ega ka ajakirjanduse rida, vaid Lepikson kandvat vastutust oma valijate ees. Sellise tõdemuse peale ei oska öelda muud kui ?Häh!?.