Kuritegevus - meelelahutustööstuse haru?

Kuritegude arv on Eestis kümne aastaga üle kahe korra tõusnud. Neist pooled pannakse toime Tallinnas. Meedia on paraku teinud kuritegevusest meelelahutustööstuse haru. Televisioonis näidatavad tõsielulised politseiseriaalid on ühed vaadatavamad saated. Ajalehtedes pannakse suurt rõhku võimalikult julmade kuritegude laialdasele kajastamisele. Üksikasjalikele kirjeldustele lisatakse verd tarretama panevad fotod.

See kõik suurendab inimeste hirmu kuritegevuse ees, enim kardetakse just vägivaldseid kuritegusid, ehkki oht langeda nende ohvriks on tunduvalt väiksem kui näiteks korterivaraste läbi kannatada saada.

Eestis, nagu mujalgi maailmas, ei jõua politseini info suurest osast kuritegudest. Levinud on arvamus, et miks ma ikka teatan, nagunii nad ei suuda kurjategijaid tabada. Kahetsusväärselt on paljud inimesed leppinud mõttega, et koduvägivald on perekonna siseasi ega puuduta teisi. Kui vaadata politsei statistikat, tuleb tõdeda, et suur osa raskete kehavigastustega või isegi surmaga lõppenud tülisid on toimunud perekonna- või tuttavate ringis.

On vaja teha palju tööd, selgitamaks inimestele - mida rohkem infot on politseil kuritegude kohta, seda paremini saab politsei ka oma tööd teha ning suunata rohkem vahendeid kuritegude ennetamisele. Selleks, et inimesed julgeksid takistada kuritegu, on vaja tagada nende õiguslik kaitstus. Kui valvas kodanik on kurjategija kinni võtnud ja kohtus võidakse ta liigse vägivallatsemise eest süüdi mõista, samas kõnnib pätt rahulikult kohtusaalist välja, siis on riiklikes väärtushinnangutes midagi väga paigast ära.

Meditsiinis räägitakse juba ammu, et odavam on haiguseid ennetada, kui nende tagajärgedega võidelda. Kuritegevuse vastases võitluses oleme samal tasemel, kui meditsiin oli 100 aastat tagasi. Oleks aeg tunnistada, et traditsiooniline kriminaalõigussüsteem ei suuda mõjutada kuritegevust. Suurbritannias läbiviidud uuringu kohaselt on kurjategijal oht vangi sattuda ainult 1!

Riigikogus arutusele tulev dokument ?Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010? paneb paika küll üldise suuna, kuid paraku kipuvad jääma sellised suured plaanid vaid paberile ning eelarve menetlemise käigus eelistatakse konkreetseid ?katuseid? ennetustegevusele, mille tulemused ilmnevad pika aja järel. Siinkohal võiks eeskuju võtta Hollandist, kus on eraldatud 1 eelarvest kriminaalpreventsiooni programmide rahastamiseks.

Kohalike omavalitsuste tasandil on olukord veelgi hullem. Neid valdu-linnu, kus ennetustegevusele on tähelepanu pööratud, võib üles lugeda kahe käe sõrmedel. Selleks, et käivitada ennetustöö, on vaja spetsialiste. Täna ei õpetata aga üheski eesti kõrgkoolis kriminaalpreventsiooni eriala. Pole erilist kasu praegu ettevalmistamisel olevast korrakaitseseadusest, mille kohaselt muutub ennetustöö paljude institutsioonide kohustuseks, kui meil ei ole inimesi, kes teaksid, mida ja kuidas teha. Samal põhjusel on raske nõuda võimudelt ka hiljuti kinnitatud turvalise elukeskkonna standardi rakendamist.

Selleks, et ametnikes huvi äratada, tuleb poliitilisel tasandil võtta vastu selge otsus kuritegevuse ennetamise prioriteetseks kuulutamisest ja seda ka eelarve kaudu toetada.

Autor: Tarmo Vaik