Uhke haigekassa, milleks?

Põhiseaduse ja pühakirja korduv lugemine ja kirjapandud mõtte otsimine on päris levinud tegevus. Pole aga kuulda olnud, et keegi oleks ette võtnud ka ravikindlustusseaduse mõtte otsimise. Kas ravikindlustus ikka peab olema solidaarsuse sousti uputatud sundkindlustus või selgelt isikukeskne kohustuslik kindlustus?

Tosin aastat tagasi vastuvõetud ravikindlustusseaduse mõ-te oli lihtne ? haiguse eest pole keegi kaitstud. Kui haigus käes, peab ravimiseks olema varuks raha. Juunist 1991 sai haigekassa õiguse ja kohustuse jälgida ravikindlustusmakse laekumist ja kogunenud raha mõistlikku kasutamist. Algus oli üllatavalt edukas, raha laekus ravikindlustuse fondi päris hästi. Hoopis paremini kui sotsiaalkindlustusfondi, kui tulumaks. Ometi oli pidu lühike.

Haigekassa kogutav raha oli piisavalt suur, et äratada huvi. Haigekassat püüti igati allutada nn poliitilisele tahtele. Selle tahtega võis lennutada miljoneid Maapanga toetuseks ning sealt korstnasse. Poliitilise tahte väljendusena kustutati kümnetesse miljonitesse ulatuvaid võlgu haigekassale, peaasi et õnnestuks võlgniku vara kiiresti erastada. Võim koondus üha enam Tallinna - keskhaigekassasse, see aga muutus tasapisi sotsiaalministeeriumi ripatsiks, rahajagamisasutuseks, mida kõik ravijad alandlikult kummardasid ja millel ravitavaga tegelikult mingit asja polnud.

2000. aastaks jõudis poliitiline tahe sinnamaani, et maakondade haigekassad kadusid ja loodi uus organisatsioon - Eesti Haigekassa. Muidugi, kogutava raha ratsionaalsema kasutamise seisukohalt polnud see rumal temp. Häda oli aga ses, et uus, tänaseks ligi 6 mld kroonise eelarvega hiidasutus talitles vana seaduse järgi. Uue, just haigekassale sobiva ravikindlustusseaduseni (RKS) jõuti alles 2002. aasta suveks.

Oleks loomulik, et RKS haakuks kindlustustegevuse seadusega, mis loetleb kindlustustegevuse liigid ja nende hulka kuulub ka haiguskindlustus. On see sama, mis ravikindlustus? Ju on, kui meenutada, et ravikindlustusega tegeleb haigekassa. Kurb lugu, aga kindlustustegevuse seaduse järgi ei tohiks haigekassa, kelle ärinimes puudub sõna ?kindlustus?, kindlustusega, sh ravikindlustusega üleüldse tegelda. Kuigi RKS kinnitab, et ravikindlustus on sundkindlustus, võib vabanduseks tuua sama seaduse sätte, mis kinnitab, et ravikindlustus on pelgalt ?tervishoiukulude katmise süsteem?. Pealegi, sundkindlustuse korral on kindlustusandja riik, mitte haigekassa. Olemegi ummikus ehk tagasi 1989. aasta sotsialismis.

Süsteem peaks tagama ravikindlustushüvitise, mis on RKS § 25 (1) järgi ?kvaliteetne ja õigeaegne tervishoiuteenus, vajalik ravi ja meditsiiniline abivahend?. Seda lubatakse kindlustatutele ja nendega võrdsustatud isikutele. Aga kui ei tagata? Siis peab kindlustatu ise hakkama saama ja otsima nii arsti kui abivahendid. Meist osa on selleks suutelised, eriti kui sama säte viitab mingile rahasummale, mida haigekassa on kohustatud teatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest. Millele hädasolija ning kulutusi teinu võib siis loota? Inetu lugu, kuid juba sama paragrahv osutab, et ?kindlustatud isikul ei ole õigust nõuda mitterahaliste ravikindlustushüvitiste hulka kuuluvate teenuste või ravimite või meditsiiniliste abivahendite saamiseks kulutatud raha või muud vara tagasi haigekassalt ?.

Haigekassa kindlustatavate riskideni peaks jõudma läbi RKS § 30 ja 31, kus on juttu tervishoiuteenustest ja piirhindadest, mille kinnitamine on igaks juhuks sokutatud valitsusele kaela. Loomulik, et haigekassa ei suuda kõike kinni maksta ja soovitud hindadega pealegi. Tasub vaid meenutada mullust ravimivaidlust. Noh, ravimi võib ju heal juhul jätta ostmata või asendada muuga. Katkist reieluud või lõhkenud pimesoolt saab ikkagi ravida, tehes vaid teatud kulutusi. Kahjuks on need kulutused pahatihti üle sama seadusega kehtestatud piirhindade. Toimub raviasutuste enesehävitus. Sa-ma seadus ulatab lausa silmakirjalikult käe ja ütleb, et raviasutus võib patsiendi käest küsida voodipäeva- ja visiiditasu. Ka nende suurus on kindlaks määratud.

Need olid vastuolud. Olulisemad on põhimõtted. Esmalt peaks poliitikud vaidlema selgeks, kas ravikindlustus on sund- või isikukeskne kohustuslik kindlustus. Siis saab arutada haigekassa saatust. Riikliku sundkindlustuse elluviimiseks pole sellist masinavärki vaja. Haigekassal on oma töökorras struktuur, asjalikud töötajad, andmebaasid ja muu vajalik, et talitleda kui kohustuslikku ravikindlustust teostav kindlustusasutus. Isegi uut ravikindlustusseadust pole vaja, piisaks mõne pügala muutmisest ja kõnealuse § 25 (5) väljajätmisest. See muudaks tervishoiukorralduse dünaamilisemaks ja vabastaks patsiendi sunnismaisusest ja paluja seisusest.

On vaja poliitilist tahet ja poliitilist vastutustunnet arstiabi kättesaadavuse tagamiseks ka aastate pärast. Praegune sundkindlustus seda ei suuda.

Autor: Andres Ellamaa