Ajad, mil muusikakogud koosnesid peamiselt mitmesuguse suuruse ja pöörlemiskiirusega vinüülplaatidest, polegi ju nii väga kaugesse minevikku jäänud. Millise tõsise muusikasõbra süda poleks küll verd tilkunud, kuuldes grammofoni teemantnõela oma hindamatu helikandja peal kraapimistööd tegemas! Kõik, mis liigub, see teadupärast ka kulub, mistõttu iga vinüülplaat varem või hiljem kahisema hakkas, krõpsusid kuuldavale lasi või koguni omatahtsi heliradu vahetama hakkas. Lahendus, mis vinüülplaadi sellest kurvast saatusest päästma pidi, töötati paraku välja just selleks hetkeks, kui nimetatud helikandja uute, kvaliteetsemate, võimsamate ja mugavamate salvestusviiside survel muuseumieksponaadiks muutus.

Lasergrammofoni toodab Jaapani firma ELP, välimuselt ja kasutamisloogika poolest meenutab see tavalist CD-mängijat. Helivao lugemiseks ja lugemispea õigeks positsioneerimiseks kasutatakse keerukat suunavate ja peegeldavate laserite ning servomootorite süsteemi. Väidetavalt pole seadmele probleemiks ka erineva paksuse ja pöörlemiskiirusega plaadid.

Peeneim grammofoninõel on laserkiirest neli korda jämedam, mistõttu viimane loeb helivaolt välja rohkem nüansse, ka on suurem sagedusvahemik laserkiirele paremini kättesaadav. Samuti suudab lasergrammofon mängida purunenud plaate, mida võib aparaati asetada isegi ilma kokku liimimata.

Kasutajad kurdavad, et seade on võimeline mängima ainult musta värvi plaate, liiga heledatelt ei peegeldu laserkiir korralikult tagasi. Kuid kõige suurem probleem on tolm: lasergrammofonis mängitav plaat peab olema täiesti tolmuvaba, vastasel korral tekivad krõpsud ja raginad.

Lasergrammofon maksab umbes 150 000-190 000 krooni pluss kättetoimetamistasu, orienteeruvalt 5000-6000 krooni. Tarbijaskonna plahvatuslikku suurenemist ning sellest johtuvat hinna alanemist pole paraku ette näha