Streik kui õpetajate räkit

Täna algav õpetajate ja õpetajatega solidaarsete töötajate, näiteks raudteelaste streik on pealtnäha igati tore ettevõtmine. Lapsed on enamasti õnnelikud, sest ei pea kooli minema. Või kui peavad, siis vähemalt pole neil tunde. Selle asemel vaadatakse filme, kuulatakse kontserte või ollakse niisama. Tõeline paradiis oleks siis, kui õpetajad kogu aeg streigiksid.

Õnnelikud on ka need, kes ei pea tööle minema. Sest streigi ajal tööd ei tehta. See on justnagu vaba päev. Vabade päevade eest tavaliselt töötasu ei maksta, aga streik on ses mõttes eriline, et selle puhul mitte ainult ei maksta, vaid tavaliselt makstakse veelgi rohkem. Nii et tõeline paradiis saabuks siis, kui kõik inimesed kogu aeg streigiksid. Pole vaja tööd teha ja raha makstakse pärast palju rohkem.

Ilmselt on siin esitatud väited liiga küünilised. Küllap on võimalik mõista, et õpetajad on viidud viimase piirini, uppuja haarab õlekõrrest. Ent ometi teeb streik murelikuks. Õpetajate streigi puhul paneb mind muretsema see, et rünnatakse ühiskonnas kõige nõrgemaid ? lapsi. Lapsi kasutatakse ära selleks, et teistelt täiskasvanutelt raha välja pressida. Ühiskonnale on antud sõnum: kui te meile raha ei maksa, siis me teie lapsi enam ei õpeta. See on nagu räkit Eestis kümmekond aastat tagasi, kui enamasti Venemaa avarustelt pärit sulid tahtsid endale uut autot osta ja käisid firmadelt raha välja pommimas.

Nagu kirjeldab viimases ajakirjas Di Kreenholmi pikaaegne juht Meelis Virkebau, käidi isegi Kreenholmis küsimas. Virkebau puhul vihjati tema lastele. Inimene hirmutati nii ära, et tuli palgata ESSi turvamehed. Kui selgus, et mees surve all ei murdu, jäeti ta lõpuks rahule.

Öeldakse, et hirmul on suured silmad. Hirmunud valitsus või tööandja tuleb tavaliselt vastu ja tõstab streigi korral palka. Mitte niipalju, kui nõutakse, aga natuke ikka. Kuni järgmise korrani.

Aga kes kaitseb ühiskonda sellise nähtuse eest nagu streik. Kui Virkebaule tuli abiks turvafirma, siis kuidas saab ühiskond end kaitsta rünnaku vastu. Kas lapsed tuleb võtta ära sealt, kus palgad väiksed ja panna erakoolidesse, kus palgad on kõrgemad. Sest streikivas koolis, kus tunnid pidevalt ära jäävad, pole tõenäoline, et lapsed hea hariduse saavad. Ja kui väidetakse, et streigipäevade koormus asendatakse teiste päevadega, siis võib see hakata kahjustama lapse tervist.

Ilmselt ei aita meie lapsi õpetajad. Eile hommikul kaitses ETV hommikuprogrammis streiki Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi. Seljas töömehesärk, kraenööp lahti ning kotiriidest pintsak üll nagu revolutsionääril paarisaja aasta taguselt Prantsusmaalt. Ta rääkis, kuidas tema koolis peab õpetaja ära elama 3900-kroonise kuupalgaga ning asi läheb päris hulluks, kui õpetajal sünnib laps ja ta peab hakkama sellise palgaga oma naist ja last üleval pidama. Leesi seletuse järgi on streik vahend, mis teeb selle õpetaja õnnelikuks.

Pealtnäha tundub tõesti nii, et rahas peitub õnn. Ja kui ühiskond maksab õpetajale enam, siis probleem laheneb. Tundub, et kui õpetaja palk tõuseb 3900 kroonilt Eesti keskmise, ligi 7000 kroonile, siis on kõik õnnelikud. Teeme siis nii. Et õpetajatele keskmist palka maksta, on vaja kõrgema töötasuga inimeste palka vähendada, sest raha puu otsas ei kasva. Lõpuks saavad kõik töötajad Eestis keskmist palka. Ent kas see on lahendus? Nagu näitab meie lähiajalugu Nõukogude okupatsiooni päevilt, ei olnud inimesed võrdselt keskmise palgaga rahul.

Ülikoolist läbi käinud ja teaduskraade saanud teadlased polnud rahul, et neile makstakse samasugust palka kui mustatöölistele, kes juba kooli ajal õllekas istusid. Nagu teada, läksid paljud õpetajahariduse saanud inimesed siis tööle taksojuhtide või kelneritena, kus oli võimalik teha haltuurat ja teistest tunduvalt rohkem teenida. Lõpuks ei viitsinud enam keegi tööd teha ja igaüks pettis riiki, kuidas sai.

Võib niisiis öelda, et ükskõik kui palju sa kellelegi maksad või kui võrdseks sa tingimusi ei tee, ikka ei ole inimesed rahul. Ilmselt on see inimlik omadus. Kui inimene pole rahul, siis tundub, et streigid on vältimatud. Ent ometi igal pool ei streigita. Ma ei kujuta ette, et Hansapangas toimuks streik. Ma ei kujuta seda ette ka Äripäevas. Kuigi võiks, sest mulle tundub sageli, et palk on väike. Aga ainult tundub, sest rahulolematuse põhjused on tavaliselt muus.

Psühholoogid soovitavad kriisi korral rääkida, mis juhtimisteoorias tähendab tulemus- ja arenguvestluste pidamist, mis omakorda tähendab töötaja harimist. Koolitust selle sõna otseses mõttes. Kui Lauri Leesi oli telesaates kuri, et õpetajatelt nõutakse õpilaste arenguvestluste pidamist, siis tuleneb see asjaolust, et õpetajad ei saa arenguvestluste vajadusest aru. Neile pole seda õpetatud. Ühiskond esitab õpetajatele nõudmisi ilma neid ette valmistamata. Kui ühiskond hoiab õpetajaid sarnases vaimses seisundis, nagu olid Prantsuse töölised paarisaja aasta eest, siis olemegi olukorras, kus me oleme. Ilmselt tuleb midagi ette võtta.