Iraagi tulevik sõltub naftatootmise tulevikust

Aastakümneid on USA nii demokraatide kui vabariiklaste valitsuse all püüelnud lihtsate energiapoliitika eesmärkide poole: hoida nafta hind maailmas nii stabiilsena kui võimalik, vähendada siseriiklikku naftatarbimist võimalikult valutult ja mitmekesistada importnafta allikaid. Samad eesmärgid kehtivad praegugi.

Paljud vaatlejad usuvad, et Bush on suunda muutnud, kuna invasioon Iraaki näib nende eesmärkidega vastuolus olevat. Iraagi naftatootmise märgatav suurenemine tõstaks USA sõltuvust naftast võrreldes teiste energiaallikatega, kuna reageeringuga lisavarudele langeksid tõenäoliselt maailma naftahinnad. See omakorda tähendaks USA sõltuvuse suurenemist importnaftast, eriti Lähis-Ids. Iroonia seisneb aga ses, et USA-l oli Iraagi naftasektori üle suurem kontroll ÜRO sõjaeelse ?Nafta toidu vastu? programmi raames, kui tal on tulevases demokraatlikus Iraagis. Kui Bushi administratsioon otsib stabiilseid, mitmekesiseid ja odavaid naftatarneid, võinuks ta lihtsalt kõrvaldada embargo Liibüalt, Iraanilt, Iraagilt, Sudaanilt ja lasta naftal voolata. USA huve Iraagi nafta osas ei juhtinud energiapoliitika. Bushi administratsioon mõistis, et Iraagi nafta on eelkõige geopoliitiline vara. Kes iganes kontrollib Iraagi naftat, see kontrollib ka Iraaki.

Saddami mõjuvõim tulenes tema kontrollist maailma suuruselt teise naftareservi üle. Ta mõistis väga hästi rolli, mida nafta tema võimu juures mängis. Invasiooni- ja lüüasaamisvõimalusega silmitsi seistes ähvardas Saddam põletada Iraagi naftaväljad. Kui USA kavandas oma invasiooni, muutus naftaväljade kaitsmine kõige prioriteetsemaks. Eesmärk polnud varude suurendamine või alandatud hinnad ameeriklastele, vaid Saddami võimult eemaldamine ja uue Iraagi valitsuse kohale seadmine ja kindlustamine. Iraagi tulevik sõltub otseselt Iraagi naftatootmise saatusest. Siiski on naftaäri veidruste juures raske aru saada, kuidas Bushi administratsioon suudab oma sihte Iraagis saavutada.

Loogika on lihtne. USA peab kasutama naftatulusid, et nihutada Iraagi rezhiimimuutuse finantseerimise koorem Ameerika maksumaksja kaelast ära. Kõik rekonstruktsiooniplaanid sõltuvad pikemas perspektiivis Iraagi võimest suurtes kogustes naftat eksportida. Kui Iraak naftat ei tarni, ei saa Bush täita oma lubadusi Iraagi ja Ameerika rahvale, maailma üldsusele.

Enne invasiooni ulatus Iraagi naftatootmise võimsus kolme miljoni barrelini päevas. Iraak ei ole võimeline oma tootmist sellise tasemeni suurendama aja jooksul, mis on vajalik Iraagi valitsuse loomiseks. Kui Iraak ei suuda seda ka mõne järgmise aasta jooksul teha, raskendab see nii USA välis- kui energiapoliitikat. Kuidas finantseerib USA Iraagi pikaajalist rekonstrueerimist? Kes maksab, et säilitada habras Iraagi demokraatia? Kas USA jätkab okupatsiooni, kui see ei suuda Iraagi inimestele pakkuda toitu, arstiabi ja teisi põhiteenuseid? Neile küsimustele ei saa seni vastata, kuni stabiilne rezhiim Iraagis ei suuda kontrollida ja tagada püsivat naftaeksporti.

© Project Syndicate

Autor: A. F. Alhajji