Ilu ja väärikuse maa Jordaania

Nüüd aga kirjutavad kõik selle esimese eksinu pealt maha, viitsimata asjasse süveneda. Jordaanial pole Liibanoniga midagi ühist, võrdlus Süüriaga on aga lausa solvav ( Jordaaniale muidugi). Kui tahate teada, millise maaga Jordaania sarnaneb, mõelge pigem Saudi Araabia ja Laheriikide peale.

Jordaanlasele olevat kõige hullem solvang, kui öeldakse, et Jordaania riik on Euroopa suurvõimude Esimese maailmasõja järgne looming. Churchill olevat öelnud, et Jordaania riik loodi ainsa suletõmbega ühel 1921. aasta pühapäeva pärastlõunal. Ajaloolasena pean tunnistama, et Churchilli väites on omajagu tõtt, kuid see suletõmme oli igaljuhul ülimalt õnnestunud!

Juba vahetult pärast Jordaania piiri ületamist muutub õhkkond ? inimesed on rõõmsad ja naeratavad, piirivalvurid viskavad nalja... Esimese Jordaanias veedetud tunni jooksul suhtlesin ma rohkemate inimestega kui kuu aja jooksul Süürias! Jordaania on nagu sõõm värsket õhku pärast sumbunud Süüriat! Edasi võib täheldada muutust elatustasemes ? majad on parema kvaliteediga, igal sammul on pangad ja internetipunktid. Omal ajal võis siin olla kõrb ja tühermaa, kuid tänapäeval tundub pärast keskaegset ja unist Süüriat Jordaania mulle paradiisina. Ning mida kauem Jordaanias viibida, seda paremaks kõik läheb!

Pealinn Amman on nagu Berliin, Tokyo või Ar-Riyad ? kiirelt arenev ja ehitav linn. Hiljem selgub, et kogu maa on selline. Siin liigub kõik, loob ja lehvitab, siin on hoogu, siin elu keeb. Ammanis puudub küll niisugune vanalinna võlu nagu näiteks Damaskuses või Tallinnas, kuid see-eest on siin rohkelt muid võlusid, mida 21. sajandi maailmakodanik oskab hinnata. Ka vilumatu silm märkab, et siia paigutatakse suuri investeeringuid ? uhkeid pangahooneid ja rahvusvaheliste firmade kontoreid kerkib nagu seeni pärast vihma (nagu düüne pärast liivatormi!), laiadel tänavatel tuhisevad ?viimase peal? autod. See on uue ajastu hõng ning seda haistes paiskub verre adrenaliini ja pähe uusi äriideid. Samas on Amman väga kaunis linn ning kuna ta paikneb küngastel ja terrassidel, võib alati leida lõõgastumiseks mõne vaikse nurgakese, et pärast uue hooga edasi tuhiseda.

Kui nüüd keegi arvab, et niisuguses uue ajastuga kaasatuhisemises ununevad traditsioonid, siis pole see õnneks sugugi nii. Jordaanlased on suurepäraselt aru saanud, et traditsioon säilib siis, kui seda ei säilitata mitte puutumatuna steriilses pakendis, vaid arendatakse edasi.

Jordaanias on ligikaudu 4,5 miljonit elanikku ning umbes 60 sellest moodustavad palestiinlased, sest Jordaania on ainus Araabia maa, mis annab palestiinlastele kodakondsuse, palestiinlased on esindatud ka Jordaania parlamendis. Palestiinlased pole Jordaania-poolsele külalislahkusele küll sugugi mitte alati samaga vastanud, aeg-ajalt on nad ajanud suhted üsna teravaks, 1970. aasta septembris üritasid isegi riigipööret teha, mis küll õnneks läbi kukkus. Ometi peetakse palestiinlasi Jordaanias võrdväärseteks ühiskonna liikmeteks. Samas võib Jordaaniasse vabalt tulla ka inimene, kel passis Iisraeli külastamist tunnistav tempel, sest Jordaanial on Iisraeliga diplomaatilised suhted. Viimase pärast on Jordaania kannatanud omal ajal teiste Araabia maade hukkamõistu, kuid ajanud siiski kindlalt oma joont.

Niisuguse käitumise põhjuseks on tugevaim säilinud traditsioon ? tõeline, siiras, omakasupüüdmatu ja kaasasündinud Araabia külalislahkus. See pole teepakkumine rikkale turistile, keda tahetakse meelitada ostma, külluslik lõuna äripartnerile loodetava soodsa tehingu nimel ega püüd jätta välismaalasele head muljet. Hoopiski mitte, see on inimese tunnustamine niisugusena, nagu ta on, ning seda osutatakse ka minule, araabiakeelsetele pealtnäha mitte eriti ostujõulisele mitteturistile. Tõeline inimväärikas külalislahkus on omadus, mida te ei kohta ei Põhja-Aafrikas ega Lähis-Idas (mis on tugev Türgi-Pärsia mõjudega piirkond), vaid üksnes Päris-Araabias, mille hulka kuulub ka Jordaania. Meid kõiki on loonud üks ja seesama jumal, me kõik oleme väärtuslikud just niisugustena, nagu oleme. Kui teil kipub see vahel ununema, sõitke vahelduseks Jordaaniasse seda meenutama!

Palestiina-Iisraeli konflikt ning Iraagi sõda on andnud ränga hoobi Jordaania majandusele, riigis on rohkelt probleeme, kuid ometi ei kaota inimesed oma väärikust. Kas pole see siis väärt traditsioon? Mina pole seda kusagil mujal varem näinud.

Lugu Jordaaniast poleks täielik, kui ma ei kirjutaks Petrast. Petrast ei ole aga võimalik kirjutada ega rääkida, seda peab ise nägema, sest kes pole näinud Petrat, see on oma elu asjata raisanud. Filmides vaadatuna tundub Petra nii täiuslikult kaunis, et tekib kahtlus ? kas niisugune koht on ikka päriselt olemas? Võin kinnitada, et on küll ning tegelikkuses veel täiuslikum kui filmis. Paljude inimeste jaoks piirdubki kahjuks Jordaania külastus üksnes Petraga, kuid Jordaania pole mitte taust Petrale, vaid võrratu maa võrratute inimestega. Maa, millele traditsioonid annavad nii juured kui ka tiivad.

Autor: Kattri Ezzoubi