Teatrid tegid teatrit

Otsasaaval nädalal oleme tunnistajaks olnud etendusele, millele määratlust raksupealt ei mõistagi anda. Ühest küljest nagu draama või tragöödia, teisest küljest kisub komejandiks kätte. Nii et nuta või naera, või tee mõlemat korraga nagu teatrisümboolikale kohane. Igatahes on asjas kõvasti konflikti ja emotsioone, on dialoogi, monoloogi ja koorilaulugi.

Negatiivse tegelasena tundub esialgu tükki sisse kirjutatud olevat Draamateater, kes seitse kuud n-ö küla peal tükke etendas, kuna tema enda kodu vahepeal kobedamaks vuntsiti. Paraku aga, kui kellakukkumise aeg käis ja linn teatriavamise plakateid täis, selgus, et maja veel etenduskõlblik pole. Ei jäänud teatrijuht Pedajasel muud üle kui avamine edasi lükata. Ühtlasi lükkas ta sellega konflikti käima, sest täpselt samal ajal peaksid kolm Draamateatri hingekirjas olevat näitlejat hoopistükkis teises teatris teises tükis kaasa lööma. Siit etendus õige hoo sisse sai ? laenatud näitlejad segaduses ja masenduses, Vanalinnastuudio juht pea et ahastuses. Õhus lendavad rahanumbrid ? kord nõuab Vanalinnastuudio (või oli see firma nimega Smithbridge Productions) Draamateatrilt kahjutasuks miljonit, kord on kahju ca 700 000 krooni, ka näitlejatelt olevat põhjust 30 000 nõuda, kui nad sel nädalavahetusel ikkagi koduteatris on. Kirge ja käärimist nii palju, et kultuuriminister vahemehe rolli võeti.

Ahjaa, vahepeal tuli mängu ka koor ? teatrijuhtide liit (kuhu minu teada Pedajas ei kuulu) esitas jonniva lapse stiilis lugulaulu: nemad Draamateatri liivakasti mängima ei lähe ehk boikoteerivad avapidu. See pala kiskus õige veidraks kätte. Mida boikotitakse? Seda, et tööandja tahab, et töötaja oma põhitöökohal töötaks!?