Linnuteede ristumiskoht: Matsalu

Silmapiiril paistab pealetungiv roostik - Euroopa suurim linnuristmik hakkab tasapisi umbe kasvama. Skandinaaviast lõunasse rändavatele lindudele see mõistagi ei meeldi ja nende peatuskohad surutakse aina lääne poole. Roost ei osata veel midagi kasulikku teha peale rookatuste. Keegi ei taha roogu niisama ära niitma ka hakata. Nii see vohabki. Kunagi jõge pidi lahte voolanud fosfor, mis intensiivse põllumajanduse ajastul põldudelt veega minema kanti, aitab sellele vaid kaasa.

Kuigi linnud on nagu kokkulepitult kuhugi linnuvaatluse ajal kadunud, ei kaota reisijuht lootust. Liigume lääne suunas, buss kitsastel rannateedel ohtlikult küljelt küljele loksumas. Tee äärde jäävad rookatusega majakesed ja paadikuurid.

Õige linnuvaatleja võtab koha sisse juba mitu tundi enne päikeseloojangut. Liikvele lähevad linnud loojangu ajal, et peatuskohta enne pimedat kohale jõuda. Vaadeldakse kuni pimedani. Vahel märgitakse pimedas hääle järgi, mis linnuliike on kuulda.

Meie oleme rohkem fotojahile spetsialiseerunud. Rooglaiu sadamas on veel päike liiga kõrgel, vaatleme lendu ehmatatud parte. "Eks see suur bussimonstrum hirmutab ka linnud ära," põhjendab reisijuht. Buss roomas kohale üle rannaniidu, mis on jällegi üks Euroopa suuremaid. Linnud nägid ekskursiooni tuleku kindlasti ära ja viivitavad nüüd igaks juhuks ööbimiskohta lennuga.

Vaikselt hämardub ja mere kohal läheb lahti oranEikas loojangu värvidemäng. Buss viib meid kohta, kuhu reisijuht pole kedagi toonud. Ronime bussist välja ja nagu nõiaväel purjetab tiibade sahinal üle tumeda taeva kurekolmnurk. Linnuhuvilised kaovad samuti sahinal kadakatesse. Algab fotojaht.

Kui oleme (vist hobuste koplis) juba mõnda aega mere poole kahlanud, arvab reisijuht, et tegelikult oleme ilmselt omadega veidi metsa läinud. Ronime kiviaia peale ja tõepoolest - kadakate taga paistavad uued kadakad ning meri kohiseb kuskil eemal. Ajalimiit on napp, aga otsustame ikkagi edasi rühkida, sest linnuvaatlust ei saa teha kella järgi. Tihedad kadakad on takistuseks - enam pole see ilus kadakane koppel, vaid vastik läbipääsmatu võsa. "Kui kadakas kasvujõu sisse saab, ei peata teda miski," räägib reisijuht edasi. "Siis kasvab selline võsa, kust ükski loom enam läbi ei lähe," lisab ta.

Lõpuks jõuame kadakapõõsastest läbi rühkides mereäärse majakese juurde, kust mereni on juba väike jalgrada sisse tallatud. Linnud sõuavad igalt poolt suurte parvedena ühes suunas. Reisijuhi arvates on poole kilomeetri kaugusel vaatepilt, mida ihkab iga maailma linnuvaatleja: kümned tuhanded linnud jalgu ja tiibu puhkamas, et päikeseloojangul edasi lõuna poole teele asuda. Kõrvu kostab kummaline mühin, justnagu kiirteel - need on kogunevate kureparvede tiivalöögid.

Miski aga ehmatab korraga linde ja see väljendub laviinitaolises kohinas, mis jõuab üle puude kohale enne, kui oranEikas taevas linnuparvedest kattub. On juba pime, nii et fotojahti teha ei saa. Aga üks suurejoonelisemaid sügisesi vaatepilte on oma silmaga kõigil siiski nähtud. Lindude ristteel käib vilgas elu koos puhkusega hommikuni ja siis on keskpäevaks taas plats puhas, et ruumi teha uutele põhja poolt saabujatele.

Kui kured läinud, tulevad haned. Ja lõpuks luiged, kes võib-olla ei lähegi kõik ära. Loodavad, et kliima soojenemine jätkub.