Sild kaotab saared

Vastukaja ÄP ajakirjaniku Sirje Niitra kolumnile "Sild on parem kui laev" .

Ei saa olla nii, et keskendume silla ehitamisele mandri ja Muhumaa (on tähelepanuväärne, et Sirje Niitra kirjutab Muhu, mitte Saaremaa sillast, nagu ajakirjanduses tavaks) vahel ning unustame praamiühenduse sootuks. Püsiühenduse rajamine võtab aastaid, senikaua peab ühendus toimima ja alternatiivi praamiühendusele pole. Väide, et hiidlased ei hakka ringiga mandrile sõitma, võib olla tõene või mitte.

Eiki Nestor formuleeris Kuku raadios ühendusele esitatavad nõuded väga selgelt: "Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu elanikke ja ettevõtjaid huvitab üheselt, et mandrile ja tagasi pääseks kindlal, ette teada oleval kellaajal ja et selle eest nõutaks mõistlikku tasu." Seega pole üheselt selge, kas tarvis on püsiühendust või suurepäraselt korraldatud parvlaevaühendust. Või hoopis raudteesilda, nagu provotseeris EPLis Marek Strandberg. Teema vajab palju rehkendamist, mis peab tuginema arvväärtustele, kuid mille juures jäävad ikkagi lahtiseks ka pr Niitra mainitud riskifaktorid ning neid kajastavad arvud. Pigem tundub õige olevat pr Niitra kahtlus, et sõidukite vool kasvab kahekordseks vaid ajutiselt - kui sedagi. Sild võib valmistada üllatusi, olles suletud jäite, tormi, tuisu tõttu.

Et Väikese väina tamm on silmanähtavalt käivitanud Muhu saare looduse muutumise Saaremaa poolsaareks, siis üks püsiühenduse variantidest näib sedasama soovivat teha Viirelaiuga. Kas see on hea või halb, jäägu kompetentsete inimeste otsustada. Saareks olemine püsiühenduse valmimisel kaob ja saareks olemise atraktiivsus väheneb.

Enamik Saaremaale siirduvaid inimesi, kellega olen teemat arutanud, väidab juba praamil saabuvat pingelanguse - selge piirjoone, kus eemaldutakse töönädalast. Seda funktsiooni ei suuda sild kindlasti täita. Tõsi, kaunis loodus muidugi jääb, kuid sõna "saar" kaotab oma tähenduse. Leedo Saaremaa Sillakompanii on igati loogiline jätk, teenus jääb ju samaks.

Väide, et ehitusfirmadele on materjal Saaremaal teistest kallim, on muidugi õige, kuid samaviisi kallim on see ka kõigile Saaremaal ehitavatele mandrifirmadele. Sillaületus ei ole ju tasuta, vaid pigem kallim tänasest praamipiletist ning ehitustöö saarel lihtsalt on ja jääb kallimaks.

Uuringuid tuleb teha Euroopas aktsepteeritud reeglite ja riigikontrolli valvsa pilgu all, sest tulemustel on Eestis kahjuks kalduvus kõrvaliste mõjutuste toel amorfselt moonduda. Ja otsuse peavad langetama ikka saarlased ise, mitte mandriinimesed, kes ehk aastas vaid kord või paar üle väina käivad.

Kuidas aga võimalikult demokraatlikult otsustada? Kas sild või tunnel, täissild või osaliselt tamm? Kas madalaima ehitusmaksumusega variant või hoopis kõige odavam hooldada? Või kallim, aga millegagi maailmas esiletõstmist vääriv projekt? Või kõige kaunim?

Autor: Ülo Laanoja