Narva silla ületamine loob suuremaid ärivõimalusi

See on õige lähenemine: olla potentsiaalsele turule võimalikult lähedal, millega väheneb riikidevahelisest bürokraatiast läbimurdmise vajadus. Tõenäoliselt on Venemaal odavam toota kui Eestis, eriti kui on tegu niisuguse tööjõumahuka tootmisega nagu õmblus.

Plusspoolele tuleb veel kanda selle, et kui üks ettevõte laieneb Venemaale, on ta vaba Euroopa Liidu regulatsioonidest, kvootidest, tollidest. Ei saa välistada, et toorainet on sealt hoopis odavam hankida kui Euroopa Liidust, kütuse- ja energiakulud on väiksemad, mis samuti odavdab kogu tootmisprotsessi. Kui valmistoode müüakse hiljem Venemaal maha, siis on hind ikka sama, sõltumata sellest, kas see on valmistatud kallimas Eestis või odavamas Venes.

Venemaa toorainele lähemale liiguvad näiteks siinsed metsa- ja saetööstused. Eestis napib juba metsamaterjali. Tööjõuressurssi napib aga Eestis kõikidel tootmisaladel. Kas pole õigem rakendada meile lähedasema kultuuritaustaga inimesi kui kaugemaid, püüdes tootmist viia näiteks Indiasse või Hiinasse. Juba geograafiline kaugus ise tekitab lisakulu.

Tootmise Venemaale viimise vastu räägib kõrvetada saamise võimalus, mida on Eesti ettevõtjatega ka juhtunud. Jäädakse sealsele bürokraatiale ikkagi alla, läänelik firmakultuur ei nõustu kas või altkäemakse jagama. Samas on Venemaa suur turg ja pealegi naaberturg.

On aja küsimus, millal Venemaa ettevõtted hakkavad meie omadele siin Eestis suuremat konkurentsi pakkuma ? parem teha esimene käik naaberturust osasaamisel ikkagi ise, ületada Narva jõe sild esimesena, võidukalt.

Risk oleks ülemäära suur siis, kui Kreenholm viiks kogu oma tootmise Narvast Venemaale ? see oleks tõeline vene rulett ja seda heaks kiita ei saaks. Kuid Kreenholm ei vähenda isegi siinsete töötajate arvu, vaid võtab Venemaalt tööjõudu juurde.

Arvame, et see ei suurenda Kreenholmi äririski, vaid avab suuremal määral Vene turu. Samamoodi võiksid toimida ka teised siinsed ettevõtted ? eelkõige need, kes ekspordivad oma toodangut Venemaale.

Tõsi, tootes Venemaal Vene turule, kaob võimalus panna oma kaubale lipik ?Made in EU?, mis üldjuhul assotsieerub kvaliteedigarantiiga. Arvame, et Vene tarbija ei pööra sellele lisandile suuremat tähelepanu, veel vähem on nõus selle eest hinnalisa maksma.

Hoiatav näide on naftagigant Jukose ümber toimuv ? poliitiline risk võib kasvada kuni ühe firma sihikindla likvideerimiseni. Seda ohtu meie firmadel siiski pole ? kes hakkaks tulistama kahurist varblase pihta.

Autor: ÄP