Dick Carlson, hääl Ameerikast

Ma ei ole kunagi arvanud, et võiksin sellist äraleierdatud ja lääget looalgust kasutada. Kuid seekord sai kiusatus võidu. Richard Carlson (63), endine Ameerika Hääle peadirektor, on olnud ametipostidel, millega võrreldes Eesti peaministril on maailma asjade üle vähe võimu. Kuid ta ei käitu malli järgi Mina Olen Tähtis Mees.

?Pean alati meeles, et kõiki tuleb kohelda ühtemoodi,? märgib suurekoguline Carlson ise. ?Neidsamu inimesi, keda sa kohtad karjääriredelil üles minnes, kohtad sa ka teel alla.? Kuid ma ikkagi ei usu, et ta ennast igal hommikul peaks näpistama, et inimestega päeva jooksul viisakas olla. ?Tõsi, mul on alati olnud head kombed,? tunnistab ta.

Richard Carlson on endine ajakirjanik, kes alustas 21aastaselt Los Angeles Timesi reporterina. Ta ei ole kunagi kirjutamist õppinud ning tema haridustee ? mis piirdub lõpetamata ülikooliharidusega ? on tema positsiooniga inimeste seas tagasihoidlik. Oma elu esimesed kaks ja pool aastat lastekodus elanud Richard oli teismelisena enda sõnade järgi ?hälvik?, kes visati välja kahest koolist ja kes jõi. 17aastaselt läks ta mereväkke. ?Olin valmis!? kinnitab ta.

Täpset kogu suurust Carlson ei tea ? ?mitu tuhat? on küll lähim number, mida ta suudab pakkuda. Vanast heast Sigulda kepist Ameerika Hääle eksjuht kuulnud pole, kuid see-eest on tal kõike muud, mis jalutuskeppide ajaloo ja otstarvetega mitte just uurimistöö tasemel tutvunud inimesel lõualuu rippu ajab. On USA esimese presidendi George Washingtoni vaguni kodaratest valmistatud kepp ? neid lasi presidendi lesk Martha valmistada paarsada, et koguda raha Aafrika-missiooniks. On kaks president Abraham Lincolni mõrvanud John Wilkes Boothi keppi ? kingitus näitlejannalt, kes mõrvaõhtul teatris esines. On isegi inimese jalaluust tehtud eksemplar, mis pärineb 1860ndatest, USA kodusõja ajast. Kummalise suveniiri lasi teha amputeeritud koiva omanik ise.

Suur osa eksemplare pole pelgalt jalutusabilised, vaid neil on mingi muu otstarve ? näiteks jalutuskeppi peidetud relv polnudki sada aastat tagasi midagi nii erilist, sest Pariisi ja Londoni tänavad olid varakale d?entelmenile ohtlikud. Kogu omanik väikses demonstratsioonesinemise ja näitab ette: käepide viuh välja, püstol klõkk-klõkk vinnas! Teinekord oli kolmandasse jalga hea peita tubakat või ? kel maitse pisut valivam ? oopiumi, nagu Richardi ?oopiumikepp? näitab. Ida-Euroopast on kollektsionääril näiteks karjasesau, mille ühes otsas on kitsekelluke ja teises otsas ora jää lõhkumiseks. Carlsoni kogu põhjal on fotodega varustatud terved erialaraamatud. Muu hulgas kirjutas ta kollektsioonist ajakiri Forbes kelmika alatooniga loo ?Dick?s Sticks? (sõnamäng pealkirjas kahjuks tõlkimatu).

Ajakirjanduslikke küsimusi stiilis ?Kui palju maksis kõige kallim jalutuskepp?? pareerib Carlson märkusega, et ?Tjah, mõne eest sai päris korralik summa välja käidud?. Ehk on kalleimaks tema 20 000dollariline Faberge. Forbesi ülevaade mainib Carlsoni kepikollektsiooni hinnaks ligikaudu miljon dollarit, aga selle hinnangu andmisest on üheksa aastat möödunud.

Richard kogub jalutuskeppe, sest need on osa ajaloost ja on tihti kuulunud kuulsale inimesele. ?Mulle meeldib sedasorti kunsti praktiline väärtus,? märgib ta.

Oma töö kohta Ameerika Hääle juhina on Carlson öelnud, et tal vedas hullupööra, et ta sai sellel kohal olla kõige huvitavamal ajal, külma sõja lõpul.

Juhi koha sai ta juhuslikult. Eelkäija lahkus 1985. aastal ootamatult ning väljavalitud kandidaati ei kiitnud heaks poliitiliselt mõjukad inimesed. Veel samal päeval, kui eelmise kandidaadi saatust arutati, tehti ettepanek Carlsonile, kes jäi direktoriks kuueks aastaks. Ameerika Hääle juhtimine polnud kerge ülesanne, sest info oli eetris 24 tundi ööpäevas ligi 50 keeles. Üks suurimaid probleeme seisis selles, et paljud agentuuri töötajad olid oma riigi valitsuse peale vihased dissidendid. ?Nõukogude Liidu osakond oli absoluutselt kõige hullem ? kõige huvitavam, kuid ka kõige raskemini juhitav,? märgib Carlson ühes intervjuus. ?Kelleltki polnud võimalik saada otsekohest vastust.? Osakonnas süüdistasid inimesed üksteist ning Carlson sai pidevalt hilisõhtuseid Ida-Euroopa aktsendiga anonüümkõnesid, mis süüdistasid mõnd töötajat natsi- või kommunistlikku parteisse kuulumises või spionaa?is.

Vahel oli süüdistustel ka alust. Ameerika Hääle ajakirjanikel oli diktatuuririikides suur mõjuvõim, sest nad andsid inimestele nende oma keeles tõest infot. Seepärast olid salateenistused huvitatud nende inimeste äraostmisest. Samal ajal oli mõeldamatu, et direktor hakkaks uudiste koostajatele ettekirjutusi tegema või sundima neid kellegi poliitilistel eesmärkidel töötama. Carlsoni sõnul oli poliitika roll uudistes olematu. USA valitsuse ametlikku arvamust küll edastati, aga see oli muust materjalist selgelt eraldatud.

Et kõike kontrollida, tegutses agentuuris järelevaatusosakond, kes ette hoiatamata eetris olnud linte, ümberkirjutusi ja tõlkeid kokku korjas ning need sõltumatuks analüüsiks laiali saatis. Vajalikku keelt oskavad inimesed, enamasti teadlased, andsid oma hinnangu nii sisu aususe kui ka ajakirjandusliku meisterlikkuse kohta.

Agentuuris olid ajakirjanduslikud nõudmised kõrged ning see tegi sama head tööd kui mis tahes teine suur leht või kanal. Näiteks kui Taevase Rahu väljakul 1989. aastal veriselt kulmineerunud tudengite meeleavaldused Pekingis puhkesid, oli Ameerika Hääle mandariini keelt kõnelev reporter

ainus kohapeal olnud väliskorrespondent. Carlson meenutab, et vaese mehe tallasid hiinlased suures helluses peaaegu surnuks, kallistades ja suudeldes teda kui päästjat.

Carlson on kirjeldanud ka Nõukogude Liidu ponnistusi raadioülekandeid segada. Raadiojaama kõrgpunktil, 1988. aasta paiku, töötas Nõukogude Liidus tema sõnul umbes 10 000 inimest täiskohaga segajatena ning sellele kulutati üle poole miljardi dollari aastas. Samas kulutas ka USA miljoneid dollareid sellele, et rohkem ülekandejaamu soetada ning arvukamalt signaale saata. ?Me saatsime suurematesse linnadesse vene keeles 12?15 signaali korraga ning siis liigutasime neid, et segamist vältida,? kirjeldab Carlson.

Kui Richard oli 1960ndatel noor telereporter, töötas ta koos sõbra Lance Brissoniga San Franciscos. Kuna seiklushimulised uudistehaid käisid tihti filmimas paikades, kuhu oma elukest kõrgelt hindavad inimesed ei satu, seadsid nad endale sisse erilise sõiduriista. See oli maastikuauto Land Rover, mille tagumises otsas peitus salajane juhikabiinist puust seinaga eraldatud filmiruum. Väljast vaataja võis näha bee?il autol kirja ?Vectori autokummikompanii? ning kaht suurt joonistatud autokummi. Joonistatud kummide keskel mõlemal küljel oli peidus ühepoolne peegel, läbi mille sai auto tagaosas peidus olles vaadata ja filmida. Richard ja Lance üürisid oma salaautot ka teistele soovijatele välja. ?Me tegime sellega nii või teisiti head äri,? kinnitab Carlson.

1970ndatel otsustas Carlson osta endale USA kirdeosas Maine?i osariigis 35 000 dollari eest saarekese koos majaga. ?Ma küsisin poistelt, kes olid tollal neli ja viis aastat vanad, kas neile meeldiks seal elada ? ja nad vastasid, et väga lahe oleks!? meenutab Carlson, kes maksis maaklerile 1000 dollarit käsiraha. Aga juba päevake hiljem müüs ta oma uue saare ostuõiguse ühele juhuslikult kohatud mehele 65 000 dollari eest maha.

Sellest tuld saanud Carlson hankis koos advokaadist sõbraga Maine?i kinnisvaramaaklerite nimekirja ning saatis igas linnas ühele maaklerile kirja: ?Kas on pakkuda saart majaga?? Tuli 25 vastust. Sõbrad ostsid suurema osa maju ära ning müüsid need ka kõik topelthinnaga maha. ?Paar tükki jätsin endale ka,? ütleb Carlson.