Eesti energiasõdade tandril

Euroopas ja Eestiski on palju räägitud terve Euroopa sõltuvusest Venemaa gaasist. Kui neljandik kogu Euroopa gaasist saabub Venemaalt ning Venemaa otsustab tulevikus mingil põhjusel gaasi hinna järsu tõusu kasuks, siis on kokkuvõttes energia kallim kogu Euroopas. See muudab kallimaks ka majandustegevuse selles piirkonnas ning see nõrgestab piirkonna jõukust ja mõjujõudu.

Energiasõda on globaalne nähtus. Alles hiljuti räägiti näiteks USA suure rahvusvahelisi maardlaid omava naftakompanii Unocal võimalikust ülevõtmisest Hiina riigiettevõtte CNOOC poolt. Selle katse taga võis näha Hiina soovi saavutada paremat kontrolli maailma energiaressursside üle. Analoogilised strateegilistest poliitilistest kaalutlustest juhitud omanikevahetused ja kokkuostmised toimuvad kõikjal maailmas.

Veel üks kõnekas fakt. Esmaspäeval teatas BNS Gazpromi aseesimehe Aleksander Rjazanovi kohtumisest Leedu peaministriga. Kohtumisel nõudis Gazpromi esindaja Leedult gaasitariifide tõstmist, vastasel juhul ähvardas ettevõte tõsta Leedule müüdava gaasi hinda. Oluline on tähele panna selle kohtumise taset. Gazprom kui suurkontsern ajab asju otse Leedu riigi tippjuhtidega.

Energiasõdade teine tasand on korporatiivne ja seotud turgude avanemisega. See, kes saavutab kontrolli energiafirma üle, kontrollib ka tema kliente. Tänapäeval toimuvad suured võitlused Euroopa suurte energiakontsernide vahel. Kõigi soov on saada suurimaks. Kuna need kontsernid on juba ülimalt suured, sekkuvad nad erineval kombel ka riikide poliitikasse ja suudavad seda olulisel määral mõjutada. Näiteks on teada Saksa hiigelkontserni E.ONi strateegiline koostöö Venemaa riigifirmadega.

Kindlasti on Eesti osa sellest Euroopast, mida Venemaa üritab ressursside abil mõjutada. Samuti oleme Eesti Energiast kordi suurematele kontsernidele sihtmärgiks. Vähesed teavad, et Eesti Energia on Euroopa üks väikseim energiafirma. Avatud turgude tingimustes annab tema monopoliks nimetamine inimestele vale signaali võrdluses 30?40 korda suuremate Põhjamaade või sadu kordi suuremate Euroopa ja Vene firmadega.

Eesti energiaiseseisvusest rääkides ei saa me mööda põlevkivist, mis kujutabki meie enam-vähem ainsat olemasolevat rindepositsiooni energiasõdades. Olgugi keskkonnakriitiline ja tolmune, on selle maavara puhul tegemist millegagi, mida oskame unikaalselt ja järjest puhtamalt töödelda. Nii annab põlevkivi meile teatud garantiid ja sõltumatuse, mis toetab Eesti riigi poliitilist positsiooni ja majanduslikku võimekust Läänemere piirkonnas.

Siinjuures võib tuua huvitava asjaolu, et põlevkivi on energiasõdade argumendina kaalutud ka USAs. Võrreldes Eestiga on USA põlevkivivarud üüratud, Eesti 1,2 miljardi tonni uuritud põlevkivivarude kohta on USA põlevkivivarud kokku ligi 3300 miljardit tonni. Nende kasutuselevõtt sõltub aga eelkõige kasutustehnoloogiatest. Eesti on täna sellealaste uuenduste rakendamisel maailma esirinnas ning siit võib selguda, et meie välimuselt tagasihoidlik maavara on õpetanud meile midagi, mis võib mõjutada maailma energeetika lähitulevikku.

Energiasõdade kontekstis tuleb vaadata ka energeetika arenguperspektiive Eestis. Eesti Energia jaoks on oluline, et uuendused, puhaste tehnoloogiate kasutuselevõtt ja üldine elektrimajanduse areng toimuksid stabiilse ja aastaiks paika pandud riikliku poliitika valguses. Puhtad tehnoloogiad, investeerimine neisse toovad riigile kõige rohkem tagasi.

Energeetika on valdkond, kus mitmed prioriteedid on samaaegselt ja võrdselt tähtsad. Ka Eesti elektrimajanduse arendamisel tuleb näha tervikut, mis võtab arvesse keskkonnakaitset, sotsiaalpoliitikat ja ägenevat rahvusvahelist energiasõda. Arutelu nende teemade üle on parim asi, mis Eesti energeetikas on viimastel kuudel juhtunud.