Kindlustaks hoopis tervise, mitte haiguste ravi

Tervishoiuteenuste nõudlus kasvab rahvusliku rikkuse kasvust kiiremini mitte ainult meil, vaid kogu Euroopas. Kindlustusseltsid on mitmetes riikides suutelised pakkuma ravikindlustuses jätkusuutlikke lahendusi ning küllap see ajendas Äripäeva küsima kindlustusandjate seisukohta eraravikindlustuse võimalustest Eestis.

Selliste lahenduste pakkumise eeldus on tasakaal riigi ootuste ja kindlustusseltside tegelike võimaluste vahel. Erakindlustuse kaasamine ravikindlustussüsteemi saab olla riikliku sotsiaalkindlustuse täienduseks, mitte alternatiiviks. Selleks peab aga esmalt olema ühiskonnas kokku lepitud, milliste tervishoiuteenuste kasutamine on inimeste enda kanda.

Kindlustus maandab riske, seejuures need riskid peavad olema täpselt teada. Et kindlustusseltside raha pole piiramatu, vaid koguneb inimeste kindlustusmaksetest, selgub iga konkreetset riski analüüsides, mida mis ulatuses suudetakse kindlustada ja kas seda on võimalik teha mõistliku hinnaga.

Mis tahes kindlustusvaldkonnas, nagu ka tervisekindlustuses, peab kindlustusselts riskide hajutamiseks ja mõistlike tariifide kehtestamiseks suutma hõlmata piisava arvu kindlustusvõtjaid. Konkreetse isiku tasutud kindlustusmaksed moodustavad reeglina vaid väikese osa kahjujuhtumi ehk haigestumise puhul korvatavast summast.

Kui näiteks õnnetusjuhtumi vastu on ühel ajahetkel kindlustatud väga suur hulk kõrge riskiga inimesi, läheb kindlustuse hind kõikidele õnnetusjuhtumikindlustuse ostjatele kallimaks. Lõpuks aga võib kujuneda nii kalliks, et keegi kindlustuse ostmisest enam huvitatud ei ole. Või on sellest huvitatud ainult väga kõrge riskiga isikud, kelle risk õnnetusse sattuda on väga suur.

Kindlasti pole see nii, et tervisekindlustust suudab erakindlustus pakkuda vaid noortele ja tervetele inimestele. Küll aga ei suuda erasektor kindlustada ainult kõige põduramaid, sest nii kallile teenusele oleks keeruline kliente leida. Praegu, kui jutuks tuleb haigekassa puudujääk, arutatakse selle üle, et vaja on rohkem ja paremat ravi, seadmeid ja ravimeid. Tegelikult inimene ei tahagi ju haiglasse sattuda, ta tahab olla terve. Vaja pole mitte kallimaid ravimeid, vaid süsteemi, mis motiveeriks inimesi oma tervist hoidma.

Just see on võtmeküsimus. Siin on võimalik leida seoseid ja ideid, kus erasektor täidab eesmärki paremini kui riiklik. Meie arvates on vaja eeskätt tervisekindlustust, mitte niivõrd ravi ja selle kindlustamist.

Mõistlik oleks alustada juba maailmas järele proovitud praktikast. Näiteks tööõnnetused ja kutsehaigused kujutavad endast erilist riski, mis on seotud töösuhtega ning just seetõttu käsitletakse neid teistes Euroopa riikides muudest traumadest või haigustest eraldi. Meil rahastatakse seda tööandja spetsiifilist riski aga siiani ühisest katlast ehk sotsiaalmaksust ning samal ajal räägitakse, et haigekassal raha napib.

Tööga otseselt seotud riskide kindlustamisega seotud kulud peaks siiski kandma tööandja, mitte solidaarne süsteem. Hollandis, kus on viimase kümne aasta jooksul läbi viidud sotsiaaltagatiste süsteemi järk-järguline erastamine, alustati just töövõimetushüvitistest, tööõnnetustest ja kutsehaigustest.

Tööõnnetuste ja kutsehaiguste kindlustamine on 20. sajandi algusest erakindlustuse pärusmaa Soomes, Taanis, Belgias ja Portugalis jm. Taanis, Belgias ja Rootsis on erasektori roll ravikindlustuses viimase kümne aasta jooksul oluliselt laienenud. Hispaanias kaasfinantseerivad kindlustusseltsid ja kohalikud omavalitsused haiglate ehitust ning koordineerivad arstiabi, sh esmatasandi arstiabi.

Prantsusmaal toimus ravikindlustuse reform mõne aasta eest. Märtsis 2002 jõustunud seadusega kehtestati kohustuslik täiendav eraravikindlustus ja kindlustusseltsidele sätestati kohustus garanteerida kindlustuse vaatevinklist nii kindlustatavaid kui mittekindlustatavaid tervishoiuriske. Selle tulemuseks oli, et paljud kindlustusseltsid on loobunud ravikindlustustoodete pakkumisest üldse.

Juhul, kui riik hakkab kindlustusseltside eest määrama riskide taset või kehtestama kindlustusmaksete piirmäärasid, on kindlustusandjatelt võetud nende tegevuseks eluliselt vajalik vabadus.

Kindlustuse objektiivne riskide hindamise ja vastutuse jagamise põhimõte tagab tarbijatele teenuse ja selle kvaliteedi. Kulude jaotus on erakindlustuse puhul nii kindlustusandjale kui kindlustusvõtjale selge ja läbipaistev. Inimene teab erinevalt haigekassast täpselt, kuhu tema raha läheb ja milliseid teenuseid ta oma raha eest saab.

Konkurentsitingimused sunnivad kindlustusseltse arendama oma teenuseid ja otsima kõige ratsionaalsemaid ning efektiivsemaid lahendusi. Kindlustussektor saab pakkuda spetsiifilist oskusteavet ning riigiga koostöös välja töötada sobivaid lahendusi, kuid selleks on vaja aega ja konkreetset suunda. Klaverit me põõsas ei hoia.