Funk-muusika keeristorm jõuab Eestisse

Kui ta on laval, siis ta ajast ei hooli ? kahetunnine kontsert tundub mõistlik, kuid ta ei saa sinna parata, kui etteaste mängulustis neljatunniseks muutub. Parkeri ja tema kaaskonna hoogu juba Escape-klahviga ei peata.

Kujutlege end hetkeks hilisõhtusse suurde kõledasse kontserdihalli. Väsimus ja tüdimus trügib kindlalt ligi. Rahvas sumiseb loiult. Kontserdi ootuses võitlete äramineku kihuga. Korraga süttib laval valgusmäng, kuldsed trompetid-saksofonid täristavad hoogsalt. Trummari käes sahmivad pulgad tekitavad armutult jõulisi rütmivibratsioone. Süntesaator pressib agressiivseid kiirelt vahelduvaid akorde.

Lava keskpunkti astub mõõdetud sammul klassikalises ülikonnas väärikas eas mees, saksofon kaelas kuldselt helkimas. Väga ?ikk ja väljapeetud. Ei lausu silpigi. Range enesessetõmbunud olekuga meenutab rahulolematut õpetajat. Ja siis SEE algab ? mitu tundi väsimatut virtuoosset funk?i. Ta paneb nakkava rütmi järgi hoogsalt tukslema ka nende kehad, kes pole eales arvanud, et tantsida võib ka nii, kui partneriks on vaid lavalt tulev muusika. Isegi vaherahuna kõlavaks ballaadiks piisab tantsupartnerina muusikast.

Maceo Parkeri iga järgnev saksisoolo on piiripealsem kui eelmine. On tunda meelekohas veresoonte pulseerimist. Higipritsmed moodustavad tema pea ümber otsekui oreooli. Kohati kõlab saks pigem löökpilli kui meloodiatekitajana.

Maceo Parkeriga läheb kõik plaanipärane ja ratsionaalne käest ära. Ta justkui testib ennast, pilli, kaaslasi, publikut ja funk-traditsioone ? kes võidab tulisuses täna? Nii on olnud juba aastaid Maceo Parkeri kontsertidel. Miks peaks Tallinna kontsert olema teistsugune.

Maceo Parkeri tähtsusele ja mõjukusele muusikamaailmas on pühendatud sadu veebilehekülgi. Kriitikud on helded nimetamaks teda funk?i kuningaks, keeristormiks. Tema viimane album ?School?s In? on üks ehedamaid funk-albumeid lähiajaloost.