Nädalavahetuse ekstreemmatka saab kiiresti teha ka Londonisse

Olgu öeldud, et Londoni-nimeline koht paikneb Võrtsjärve põhjatipust Alam-Pedja kaitseala poole liikudes umbes 10 km kaugusel Viljandi?Tartu maanteest. Seega pole tegu Suurbritannia pealinnaga.

Hoolimata kartusest, et metsateed osutuvad läbimatuks, sõitsime madalapõhjalise autoga täpselt nii kaugele, kui oli esialgu plaanis. Seljakotid pakitud ning autouksed lukustatud, sammusid neli rännumeest reipalt metsa alla.

Elektrooniline kompass läks kohe rännaku alguses segaseks. Arusaamatuks jäi, kas põhjuseks äkki asjaolu, et nõukogude ajal kasutati Alam-Pedja kaitseala maastikku polügoonina. Sinna loobiti kõikvõimalikke pomme ning märklaudadeks olid nii spetsiaalselt pommitamiseks ehitatud majad kui ka kaubalennukeilt alla heidetud sõjatehnika. Seetõttu on raske hinnata, mis võis kompassi hulluks ajada ? kompassinõel ei suutnud hetkekski paigale jääda, vaid tiirles nagu orav rattas.

Hommikul toimus äratus suhteliselt varakult, sest eesmärk oli külastada teisigi Võrtsjärve äärseid vaatamisväärsusi. Sestap pakkisime asjad ning suundusime läbi raske maastiku tagasi auto juurde.

Suur ja ebameeldiv oli aga üllatus, kui avastasime auto juures autovõtmete kaotsimineku. Algul tundus olukord naljakas, ent võtmed ei ilmunud isegi suurema otsimise peale seljakottidest välja. Mis siis muud, kui suundusime tagasi onni juurde, et sealt võtmeid otsida. Kogu teekonna jooksul olid kõigil silmad maas, üritasime leida kadunud võtmeid. Ent polnud neid ei metsasihtidel, võsa vahel ega onnis. ?Lõbusaks? muutis loo veel ka asjaolu, et mobiiltelefonide akud tühjenesid katastroofilise kiirusega. Lähim asustatud punkt asus aga paljude kilomeetrite kaugusel.

Taas auto juurde jõudnuna otsustame minna jala tagasi. Paratamatusega leppinuna hoidsime tuju üleval musta huumoriga võtmete ja jalgsirännaku teemal. Tagasiteel kohtusime jahimeestega, kes suundusid Londonisse ajujahile. Meie võtmeprobleemi kommenteeriti irooniliselt. Suutsime jahimeeste norivaid soovitusi taluda vaid ühel põhjusel ? meie öine ragistamine oli peletanud metsast viimasedki loomad ning rändurite kahjurõõm selles situatsioonis oli vist sama suur kui jahimeeste oma. Usume, et vähemalt üks metsloom sai sel päeval edasi elada...

Eripalgelisi, kohati naljakaid ja osalt kahemõttelise nimega paiku leiab Eestis kõikjalt. Paljuski põhinevad need inimeste kohtumistel huvitavate olenditega ja minevikus läbielatul ? Entusiasti, Haldja, Hirmu, Ingli, Jeti, Joodiku, Julga, Jura, Kalli, Kanni, Kargaja, Katku, Õpilaste, Linnusitamaa, Pede, Sookolli, Teenuse, Töö.

Mõne aasta tagune eksperiment näitas, et Eestist väljumata võib lühikese ajaga ümber maailma rännata. Nii võib meie kaardilt teiste seas leida Londoni, Pariisi, Borodino, Siberi, Saksamaa...

Kus fantaasia otsa sai, seal kasutati nimepanekul ilmselt esimest silmajäänud objekti: Energiasammas, Gaasitrass, Haudejaama, I brigaad, Ikaruse, Ilmajaam, Invaliidide kodu, Kaalumaja, Kalaspordibaas, Kalatööstus, Karjäär, Kastmekoja, Kaubakeskus.

Mõned kohad jäävadki võõrastele arusaamatuks, nagu DOK, HOPA, Suur katel. Lõpetuseks, parafraseerides tuntud rahvaütlust: ?Enne Kiima minekut käi Matkal ära!?.