Coca-Cola Plaza juures olevatel seadusesilmadel on põnevam. Nad jälgivad kinomaja ees protestivat rahvamassi. "Bush go home, Bush go home," karjuvad trummipõrina saatel noored. Jääb silma noormees, kes seisab näoga Viru keskuse poole, südame kohale mustvalge paberist märklaud kinnitatud. "Siis ei pea snaiper otsima, näeb, kuhu laskma peab," ütleb ta selle põhjuseks.
Temast mõni meeter eemal taban ühe ürituse korraldaja Erko. Küsin, miks osal protestijatest näod kaetud on. "Et mustad mehed nende nägusid ei näeks. Nad salvestatakse ja siis hiljem tehakse kindlaks, kes on," räägib ta, üritades mulle näidata mõnda meest mustas, kes väidetavalt neid filmisid. "Salateenistuse vennad," täpsustab Erko. Ühtegi meest mustas mul näha ei õnnestu.
Pettunult küsitlen protestivat naisterahvast. Ta nimi on Julie, ta on ameeriklanna ja käes hoiab USA lippu. Noh, peaaegu õiget - osariike tähistavate tärnide asemel on lipul USA suuremate firmade logod. "See on korporatsiooni lipp. See tähendab, et Ühendriiki ei juhi valitsus, vaid suurfirmad," seletab naine, kes ise elab parajasti Tartus, kus ta abikaasa õpib. Oma nägu ta ei kata, sest teda ei huvita, kes seda näeb. Ta räägib, et USAs on sellised rahvakogunemised keelatud. Näiteks ei tohi protestida loomade halva kohtlemise vastu. Seetõttu kasutab ta siin võimalust meelt avaldada.
Kesklinlasena mõtlen, et Bush võiks tihedamini siin käia, oleks rahu ja vaikus. Inimesed hoiavad linnasüdamest eemale, autosid on vähe ning politseinikke iga nurga peal isegi kaks. Nii turvaline pole kesklinn veel olnud.
Autor: Gert D. Hankewitz